ASNi kriisist meedia katusorganisatsioonini
Allan Alaküla, Eesti Ajakirjanike Liidu esimees

Avaliku Sõna Nõukogus kaasuste arutamise peatamine tänavu 11. jaanuarist jäi laiemale avalikkusele peaaegu märkamatuks, kuigi eranditult kõigi ASNi liikmete ja MTÜ Avalik Sõna liikmesorganisatsioonide esindajate toonasel kinnitusel on tegu meediale eluliselt olulise institutsiooniga.

Avalikku arutelu ei tekitanud ka ASNi halvatusele järgnenud suuremate lehtede peatoimetajate pressiteade ajalehtede liidu baasil Pressinõukogu moodustamise kavatsusest (22.02). Ajakirjanike liit tegi seepeale avalduse meedia eneseregulatsioonist, lubades jätkata osalust ASNis, kuid väljendades ka valmisolekut kaaluda oma esindajate delegeerimist Pressinõukokku.

ASN pole möödunud kahel kuul paraku elumärki andnud (kui selleks mitte pidada MTÜ aruandekoosoleku määramist 8. maile) ning ka Pressinõukogu loomise esimesele teatele lisaks pole kavast rohkem silpigi avalikustatud. Kuna ASNi osalised ise avalikult ASNis toimuvast ei räägi, ilmub lehtedes väiteid à la Rahvaliidu peasekretär Lea Kiivit Järva Teatajas, et Eesti Ekspressi kaotus ASNis Rahvaliidule (tauniva otsuse saanud EE lugu Arnold Rüütli meeskonnast) ajendas ajalehti omale sobivamat eneseregulatsiooni aretama. Meediainimeste vaikimine paraku toidab kahtlust, et ASNis esindatud meedia esindajate mure eneseregulatsiooni tuleviku pärast polnud siiras.

MTÜs Avalik Sõna osalevad meediast ajakirjanike liit (EAL), ajalehtede liit (EALL), meediakoolitajate liit, ringhäälingute liit ning Eesti Raadio ja Eesti Televisioon. Ühiskonda esindavad kirikute nõukogu (EKN), mittetulundusühingute ja sihtasutuste liit (EMSL) ning tarbijakaitse liit. Võimalik, et ASNis pole tegelik meedia esindatud või pole ühiskonda esindavate organisatsioonide esindajail ühiskonnas kõneväärset kandepinda. Või polegi meil meediat ja ühiskonda?

Ühiskonna valvekoer ja/või omanike sülekutsu

Meediakoolitajate liit näeb ASNil tulevikus eelkõige ühiskonna valvekoera rolli meedia üle. MTÜ Avalik Sõna koosolekul väljendus see seisukohas, et ajalehtede liit tuleks ASNist välja heita ning meedia üle võivadki jääda seltsimehelikult kohut mõistma üksnes ühiskondlike organisatsioonide esindajad.

Ajalehtede liit teeks eneseregulatsioonist oma sülekutsu, mis oleks omanike esindajate poolt kontrollitav (liikmete määramisest kuni rahastamiseni). Tema põhifunktsiooniks oleks jätta avalikkusele endast aga vastupidine mulje - et on olemas leheomanikest sõltumatu meediaregulaator. Potentsiaalne vajadus eneseregulaatori järele on EALLil kõige praktilisem, sest valdav osa ASNile laekunud kaebusi käib tema liikmeslehtede kohta ja eriti lehed on huvitatud kohtuskäikude vähenemisest kohtueelse eneseregulaatori abil. Kuni reaalset kohtuähvardust aga pole, saab läbi ka üldse ilma regulaatorita. EALLi baasil Pressinõukogu tegelik loomine muutub aktuaalseks, kui mõne lehe vastu kerkib piisavalt ohtlik kohtuasi.

Kuna ühiskonda esindavad organisatsioonid ning Eesti Raadio ja ETV olid MTÜ Avalik Sõna koosolekul meediakoolitajate ettepanekuga nõus (või vähemalt polnud EALLi väljaviskamise vastu), siis on Ajalehtede Liidul olemas hea põhjus ASNiga koostööst keeldumiseks.

Mõlema vastandliku lähenemise peapuuduseks aga on, et eesmärgiks pole seatud ühiskonna ja meedia vahele silla loomist, vaid domineerima on määratud kas ühiskonna või meedia huvi. Senises ASNi mudelis on tasakaalu otsimine sisse programmeeritud ja selle konstruktsiooni kadumisest oleks tõesti kahju. Võimalik, et nii ASN kui Pressinõukogu mahutaks end üksteise kõrvale ära nii, et Pressinõukogu võtaks trükimeedia ja ASNile jääks televisioon ning raadio (ASNi lõhki ajanud iseseisva veebimeedia koha jätaksin siinkohal välja pakkumata). Võimalik on ka omamoodi hierarhia kujunemine kahe eneseregulaatori vahel. Pressinõukogu oleks n.-ö. esimese astme eelkohus, kus kuumad kaebused saavad kiire lahenduse. ASN, baseerudes akadeemilisemal põhjal, annaks aga edasikaebajatele üldteoreetilisemaid ja ka meediapoliitilisi hinnanguid.

Võimalik aga, et hoopis ASN eemaldub akadeemilisest tasemest ning muutub ühiskondlikke liite ja liikumisi esindavaks tõeliselt rahvalikuks kohtuks. Pressinõukogule jääks sel juhul n.-ö. teise astme läbi-lõhki professionaalse instantsi roll.

Kriisist meediamaastiku moderniseerimiseni

ASN on seni olnud ainus töötav organ, kus peamised meediainstitutsioonid on üheskoos osalenud. Kriis ASNis on närvisõjale vaatamata loonud aga ka eelduse selle institutsioonidevahelise koostööbaasi edasiarendamiseks.

Ajakirjanike liitu huvitab esmalt mõistagi omanike ja töötajate institutsionaliseeritud suhete toetamine. Kutseala katusorganisatsioonis oleks aga loomulik koht ka koolitajate suhetele nii omanike kui töötajatega. Teoreetiliselt saaks sellise katusorganisatsiooni all klaarida ka näiteks töötajate omavahelisi suhteid, kus nad oma toimetuses või ajakirjanike liidus selgust ei saa. Samamoodi võiks tsunft jagada ka omanikevahelisi asju, mida nad omavahel ega ajalehtede liidu kaudu klaariks ei saa; või koolitajatevahelisi suhteid, mis meediakoolitajate liidus ei lahene.
Katusorganil oleks aga omade üle kohtumõistmise kõrval ka selgelt positiivne programm. Näiteks erinevalt sõjaeelsest vabariigist ei saa ajakirjandus tänases Eestis enam kultuurkapitali kaudu riigilt tuge kogu kutsealale. Ka meedia suhted suhtekorraldajate, reklaamiühenduste ja ka näiteks riigiga võiksid olla märksa efektiivsemad kogu meedia esindusorganisatsiooni kaudu. Omaette nokitsevatel meediaorganisatsioonidel jääb ressursi puudusel kasutamata hulk väliskontakte, koolitusvõimalusi jmt. Katusorganisatsiooni kaudu võiks infovahetus olla tegusam. Kõigi meediainstitutsioonide põhiliseks ühishuviks on aga meedia maine/usaldusväärsuse tõstmine - selle pealt teeniks kõik meedia osapooled, kusjuures võidaks ka ühiskond.

Meedia katusorganisatsiooni eelduseks (saagu selle nimeks siis näiteks meedia liit/ühendus/koda või muu) on aga kutseala osapoolte selge huvi sellise koostöövormi vastu. Peapiduriks on seni ajalehtede liidu ja selle liikmeslehtede esindajate positsioon, et põhilised töötajate ja koolitajatega seotud lehekirjastajate huvid on esindatud ja lahenevad toimetustes. Selline kontsept pole euroopalik ja eriti kaugele jääb see põhjamaisest traditsioonist. Paraku on see reaalsus.

Seni kuni lehekirjastajate arusaamad aga arenevad, ei sega teisi meediainstitutsioone aga miski kutsealal valitsevate suhete metsluse faasist väljatoomiseks looma ühist katusorganisatsiooni. Selle all oleks loogiline koht ka ASNil. Mõistagi jääks uks lahti leheomanike organisatsioonile ja kui kutseala esindajad sellega päri on, siis miks mitte ka tema Pressinõukogule.

Euroopa Liitu propageeriv ajakirjandus ei saavuta usaldusväärsust, kuni tema enda institutsioonid ei haaku ELi struktuuriga. Õnneks on aga lisaks Põhjamaadele ja Euroopale isegi Eestis näiteks Teatriliidu näol olemas elementaarne eeskuju, kuidas ühel kutsealal erinevad huvid ühe katusorganisatsiooni vahendusel on seatud. Eneseregulatsiooni kriis võiks saada ajendiks kogu Eesti meediamaastiku moderniseerimisele.

© ilmunud ajalehes Sirp 10. mai. 2002