8. mai üldkoosolekul otsustasid Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) tööd korraldava mittetulundusühingu liikmesorganisatsioonid taastada meediakaebuste läbivaatamise, kuigi ajalehtede liit (EALL) esitas ettepaneku ASN laiali saata ning anda ühingu vara üle nendele. Tegelikult pole EALLi poolt asemele lubatud pressinõukogu veel olemas.

Viimane pool aastat seisis ASNi töö EALLi survel. Kuue suurema ajalehe peatoimetajad nõudsid esimehe väljavahetamist, tegemata sealjuures ühtegi konstruktiivset ettepanekut eneseregulatsiooniorgani reformimiseks. Ajalehtedel puudub motivatsioon eneseregulatsiooniks, sest ohtu ajakirjandusvabadusele väljaandjate seisukohast tegelikult ei ole ning puudub ka tõsiste kohtuasjade ähvardus. Tavalisele inimesele on kohtutee liiga keeruline ja kallis ning puudub moraalse kahju väljamõistmise praktika. Ajakirjandusvabadust tõlgendatakse Eestis absoluutsena, mis jätab neljandale võimule tegelikult piiramatud õigused - isegi asuda kohtuväliselt õigust mõistma.

Sestap on mõistetav, et EALL taunib "ASNis maad võtnud liigselt meediavälist" (loe: -kriitilist) hoiakut. Pöördumises ASNi liikmete poole aga öeldakse sisuliselt otse välja, et ajalehed otsustavad ise, kellel nad ennast kritiseerida lubavad. Samas me ei tea senini, kui suure hulga ajalehtede nimel EALL siiski kõneleb, sest ASNi-vastase liikumise algatasid kuus suurema ajalehe peatoimetajat. EALLil endal on 40 liikmeslehte. Eestis on aga Tartu ülikooli uuringu põhjal ligi 70 tõsiseltvõetavat ajalehte, lisaks veel ajakirjad, raadio, televisioon, internet jm. Nii ei saa EALL sugugi rääkida kogu meedia nimel.

10 tegevusaasta vältel on alati mõni ajaleht ASNi ignoreerinud. Ka tegevuse esimesel viiel aastal, mil ASN tegutses EALLi juures (nagu nüüd uus loodav pressinõukogu). Ajalehtede lahkumine ASNist ei tee võimatuks meedia eneseregulatsiooni, vaid täpsustab konkreetset toimemehhanismi. Tegemist ei ole "tagaselja kohtumõistmisega", mida heidab ASNile ette EALL. ASN palub edaspidigi nii toimetuselt kui ka ajakirjanikult konkreetse juhtumi kohta kommentaari. On asjaosaliste vabadus anda selgitusi või mitte.

Avalikkuse õigustatud õiglusele ootus aga jääb alles. Suur osa inimestest, kes esitasid kaebuse enne ASNi tegevuse peatamist või koguni seisaku ajal, soovivad, et nende kaebust menetletaks, olenemata ajalehtede koostöövalmidusest. Kogu Euroopas peetakse õigeks, et eneseregulatiivsetes organites osalevad ja isegi domineerivad mittemeedia inimesed; peatoimetajate enda langetatud otsused (Austria) on pilkeobjektiks. Inimesed soovivad ASNi otsuses näha erapooletut hinnangut. Sageli ei olegi neile oluline, et otsus avaldataks ajalehes - otsused on ka internetis; mõni inimene on aga pannud otsuse tutvumiseks töökoha seinale.

Meediakaebustega tegelev üksus on EALLi juures varem olnud. Peagi pärast loomist nurisesid ajalehed, et see ei ole piisavalt autoriteetne ega sõltumatu ning maksab liiga palju. Seejärel loodi iseseisev nõukogu, mida ajalehed on aga pidanud liiga sõltumatuks ning ikka väheautoriteetseks.

Võimalik, et olukorras, kus ajalehed soovivad võimalikult formaalset ja väheanalüütilist eneseregulatsiooni simulatsiooni, tuleks hoopis mõelda meediaseadusele. On ju praegu seadusandlikult reguleerimata, kas ilmunu eest kannab vastutust kirjastusfirma, vastutav väljaandja, peatoimetaja või ajakirjanik või kõik koos. Ringhäälingu ülereguleerituse kõrval oleks see ehk õiglanegi.

© ilmunud ajalehes Sirp 17. mail 2002