Ajakirjanik kõneleb "kõvemini kui poliitikamees, võimsamini kui rahvasaadik, vägevamini kui preester", on kirjutanud 1920.-30. aastate Eesti tuntumaid ajakirjanikke Harald Vellner. Demokraatlikus ühiskonnas kaasneb võimu ja jõuga ka vastutus nende kasutamise eest. Mida suurem on jõud, seda suurem peab olema vastutus. Milles see vastutus väljendub ja kuidas seda reguleeritakse, oleneb konkreetse ühiskonna poliitilisest kultuurist ning tema ajakirjanduse professionaalsest kultuurist. Viimane hõlmab muuhulgas nn hea ajakirjandustava, eetikareeglid, aga ka meediaorganisatsioonide tsiviliseeritud käitumise. Selle kõige eelduseks on sõnavabadus. See aga kehtib kõigi jaoks, mitte ainult ajalehtedele, mitte ainult kogu massimeediale, vaid ka igale üksikule riigi kodanikule, niisamuti kodanikku esindavatele/kaitsvatele institutsioonidele.

Üks niisugune institutsioon on ka Avaliku Sõna Nõukogu, mille eesmärk on heast ajakirjandustavast ja eetikakoodeksist lähtudes anda hinnanguid massimeedia tegevusele, arutades inimestelt tulnud kaebusi. Seda nimetatakse ka meedia eneseregulatsiooniks, kuna ASN kutsutakse ellu meediaorganisatsioonide poolt ja täidab n.ö. toatuulutaja rolli. Avaliku Sõna Nõukogusse kuuluvad peale meedia esindajate ka avalikkuse esindajad. Seega ei ole ASN mingi tsensuuriorgan, tema otsused pole kohtuotsused. ASNi otsuses antakse kaasuse lühike analüüs, milles näidatakse ära, kas ja mil viisil meediakanal on hea ajakirjandustava vastu eksinud. Arenenud meediakultuuriga maades (Soome, teised Põhjamaad) on heaks tavaks, et ASNi otsused avaldatakse. Sama põhimõte on kehtinud ka Eestis, kuid paraku ei pea mitmed ajalehed sellest kinni, eriti kui tegemist on tauniva otsusega. Need juhtumid on eranditult seotud Eesti Ajalehtede Liitu kuuluvate ajalehtedega, kelle kohta käib ka enamik ASNile laekunud kaebusi. Loogiline on eeldada, et EALL teeb kõik selleks, et tema liikmed järgiksid head ajakirjandustava ning aitaksid kaasa professionaalse kultuuri arengule.

Parafraseerides Mats Traati, tuleb aga tõdeda, et Eestis on alanud omalaadne "tants ASNi ümber". Mõned peatoimetajad on väljendanud rahulolematust ASNi otsustega, mõned ajalehed on otsuseid avaldanud nende endi poolt tehtud kärbetega. Selle kohta esitas Meediakoolitajate Liit Ajalehtede Liidule arupärimise, mille peale sisulist vastust ei saadudki. EALLi kogu järgnev tegevus on olnud suunatud ASNi töövõime halvamisele. 9. jaanuaril peatati EALLi initsiatiivil kaebuste arutamine ASNis. Kuigi Ajalehtede Liit rääkis avalikult ASNi tabanud kriisist, ei tulnud sealt ühtki konstruktiivset ettepanekut selle kriisi põhjuste analüüsimiseks või sellest ülesaamiseks. Ainus retsept oli tegevdirektor Urmas Loidi tagasikutsumine, hiljem koguni ASNi laialisaatmine.

Pärast seda, kui ASNi üldkogu 8. mail otsustas tegevust jätkata (kõik liikmed peale EALLi pidasid seda võimalikuks) ja uuesti alustada kaebuste arutamist, teatas Ajalehtede Liit oma lahkulöömisest ASNist. Pressiteates öeldakse ka, et "kui ASN peaks oma tegevust jätkama, ei ole selle otsused ajalehtedele siduvad. Samuti ei ole ajalehtedel vajadust vastata ASNist laekuvatele päringutele". Mõni aeg varem teatasid kuus peatoimetajat kõigi ajalehtede nimel, et ASNi asemele asutatakse uus ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ - Pressinõukogu. Pressiteates ütlevad peatoimetajad, et "Pressinõukogu tagab inimestele võimaluse otsida meediaga tekkinud konfliktidele kohtuvälist lahendust. Võrreldes kohtuga, on pressinõukogu menetlus kiire ja tasuta". Ei selgu, milles väljendub Pressinõukogu puhul meedia eneseregulatsioon. Kuidas hoolitseb ta selle eest, et ajakirjandus ei eksiks ühiskonnas üldkehtivate reeglite ega hea ajakirjandustava vastu? Mis juhtub siis, kui mõni väljaanne või muu meediakanal rikub neid reegleid?

Pärast ASNi 8. mai koosolekut saatis EALLi tegevdirektor Tarmu Tammerk Avaliku Sõna Nõukogu liikmetele kirja, milles rõhutas, et nad ei asuks "tagaselja mõistma kohut ajalehtede üle". Kui seda kõike koos vaadata, ei järeldu siit muud, kui et EALLi arvates on Eestis sõnavabadus valikuline. ASN ei tohi avaldada arvamust ajalehtede kohta, kuna ajalehed tahavad seda ise teha Pressinõukogu kaudu! Terve mõistus tõrgub uskumast, et ajalehed nõuavad valikulist sõnavabadust: nemad ainsana võivad endid arvustada (kui peavad vajalikuks), teised vaadaku ette! Pressinõukogust ei ole seejuures teada muud, kui et see saab olema "võimalikult laiapõhjaline". Millal ta "saab olema", ei ole samuti teada. Kuidas loob Pressinõukogu olukorra, et kõik kaebused ajalehtede vastu laekuksid just temale ja mitte ASNile? Kuhu pöörduvad inimesed seni, kuni Pressinõukogu pole tegutsema hakanud?

Avaldusele Pressinõukogu moodustamisest on alla kirjutanud kuue suurema ajalehe peatoimetajad, kes esinevad kõigi ajalehtede nimel. Peatoimetajad on lepinguliselt seotud väljaannete omanikega, nende selja taga ei ole kollektiivid, ammugi mitte üldsus. Kui EALL ühendab endas 40 ajalehte 72st, kas see annab suurimatele õiguse rääkida kõigi nimel?

Kui loodav Pressinõukogu hakkab hea seisma selle eest, et Ajalehtede Liidu liikmed ei kahjustaks meedia mainet ja autoriteeti rahva silmis, on selle loomine igati soovitav. Eriti hea on see, et inimestel tekib siis valikuvõimalus, kumma organi poole nad tahavad pöörduda. Kuna ASNi otsused pole ajalehtedele siduvad ja nad neid ei avalda, ilmuvad need teistes kanalites. Meediaõhk puhastubki efektiivsemalt. Kuni aga uut kaevu pole veel olemas, ei maksa vana täis sülitada.

© Kirjutatud ajalehele Sirp mais 2002, avaldamata