Andrus Ansipi peaministriks kinnitamine ja selle kajastamine Eesti Päevalehes, Postimehes ja uudisteportaalis Delfi
Sigrid Sõerunurk, Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tudeng

Käesolevalt on meediakriitilisest aspektist analüüsitud Andrus Ansipi peaministriks kinnitamise kajastamist meedias. Teema on huvitav, sest Ansipi peaministriks saamise üle hakati ajakirjanduses spekuleerima kohe, kui ta oli majandus- ja kommunikatsiooniministriks saanud. Kui kulmineerus dokumentide kadumise skandaal välisministeeriumis ning Vaheri mõõdikute juhtum, sai Ansipi peaministriks saamise üle spekuleerimine veelgi suurema hoo sisse. Seega ei olnud sündmus (et riigikogu Ansipi peaministriks valis) iseenesest üllatuslik, vaid vastupidi, suhteliselt ootuspärane.

Just ootuspärasus sai selle sündmuse valiku põhjuseks, sest huvitas, millise fookuse ajalehed Postimees ja Eesti Päevaleht ning uudisteportaal Delfi valisid.

Andrus Ansipi valis 12. aprillil peaministri ametisse 53 parlamendi liiget 95-st (kohalolnust). Samal päeval kirjutas sellest operatiivselt uudisteportaal Delfi. Päev hiljem ilmusid uudislood Postimehes ja Päevalehes.

Portaal Delfi

12. aprillil kell 12.21 Delfi portaali ilmunud uudise peakiri oli: „Ansip sai volituse moodustada valitsus” (lisa 2). Uudis oli lühike ja lakooniline, koosnes neljast lõigust. Ainus allikas uudises oli Ene Ergma, kes ütles Ansipile, et riigikogu andis talle volitused valitsuse moodustamiseks. Artiklis oli ka märgitud, kui palju riigikogusaadikuid hääletas, paljud neist hääletasid poolt ja vastu, ning et kaks parlamendiliiget ei hääletanudki (respublikaan Olari Taal ja sotsiaalliberaal Robert Lepikson).

Ene Ergma positsiooniks oli märgitud riigikogu esimees, Taalil ja Lepiksonil erakondlik kuuluvus.

Uudis ei sisaldanud ühtegi hinnangulist sõna ning oli seega täielikult neutraalne ja informatiivne. Arusaadavalt on internetiportaali üks põhifunktsioone olla kiire ja operatiivne infoedastaja, tõenäoliselt just seetõttu ei jõudnud ka Delfi ajakirjanik kellegi käest lisainformatsiooni/ kommentaari küsida. Artiklis oli küll viide ühele kirjalikul allikale, põhiseadusele: Põhiseadusest tulenevalt /…/

Niisiis oli Delfis identifitseeritud tegelasi neli: ametisse vannutatud Andrus Ansip, riigikogu esimees Ene Ergma ning hääletamisest loobunud Olari Taal ja Robert Lepikson.

Postimees

Postimehe (PM) artikkel “Vastasleer võttis Andrus Ansipi Riigikogu saalis pihtide vahel” (13.04.2005; autor Rasmus Kagge; lisa 1) keskendus sellele, kuidas Riigikogu liikmed Ansipit küsitlesid. Võrreldes Delfi uudisega oli PMi artikkel pikem ja põhjalikum. Sellel on ilmselge põhjus: ajalehes töötaval ajakirjanikul oli aega teemaga tegeleda (erinevalt portaalis töötavast ajakirjanikust). Artikkel oli 13-lõiguline. Lisaks oli ühe tekstiühikuna juures president Arnold Rüütli soovitus vastsele valitsusele. Artiklis olid allikateks Andrus Ansip ja Edgar Savisaar ning erinevate erakondade esindajad: Indrek Raudne, Mart Laar, Reet Roos, Ken-Marti Vaher ja Andres Herkel. Mitte ühegagi neist ei olnud ajakirjanik ise rääkinud. Kogu info pärines riigikogu istungilt, kus mainitud inimesed ristküsitlesid Ansipit. Edgar Savisaar kui uue koalitsiooni (Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit) ühe partei esimees andis ristküsitlusele oma kommentaari.

Kõigi allikate juures oli positsiooniks märgitud erakondlik kuuluvus. Antud teema puhul on see täiesti õigustatud, kuna Ansipi valis siiski ametisse riigikogu, mis koosnebki erinevate erakondade esindajatest. Ainsana ei olnud loo autor erakondliku taustaga identifitseerinud Ken Marti Vaherit. Tema nime juures oli "korruptantide püüdmiskvootide tõttu Partsi valitsuse kukkumiseni viinud endine justiitsminister". See määratlus on kindlasti hinnanguline, sest sarnaselt teiste riigikogu liikmetega oleks ajakirjanik võinud ka Vaherit identifitseerida erakondliku kuuluvuse kaudu. Samas on see ka õigustatud, kuna Vaheri küsimus Ansipile oli mõõdikutega seotud. Allikate erakondliku tausta analüüsist (Vaher kuulub Res Publicasse) selgus, et enim kõlasid artiklis Res Publica liikmete hääled. Kuna ajakirjanik kasutas loos ka sõna “opositsioon”, siis selle sündmuse tausta arvestades arendas ajakirjanik ka selle artikliga Reformierakonna ja Res Pulica vahelist opositsiooni. (Valitsus lagunes suuresti tänu sellele, et Res Publica ja Reformierakond olid tülis, sellele eelnes reformierakondlasest välisministri Kristiina Ojulandi tagandamine ja respublikaanist justiitsminister Ken-Marti Vaheri umbusaldamine).

Meediakriitilisest aspektist oleks ajakirjanik pidanud erakondade häältel võrdselt kõlada laskma. Kuna artiklist selgus, et küsimusi esitasid riigikogu liikmed Ansipile palju, ei tohtinuks materjali puudus küll põhjenduseks olla.

Kui allikaid oli loos kokku 7, esines seal veel ka tegelasi (inimesed, kes ise sõna ei saanud, kuid kellest teised allikad artiklis rääkisid): transiidiärimees Oleg Ossinovski, Kaitsepolitsei peadirektor Aldis Alus, Eesti Raudtee üks omanik Henry Posner III, Ameerika suursaadik Aldona Wos ja Vene president Vladimir Putin. Erinevaid tegelasi tuli artiklisse sisse, kuna riigikogu liikmed küsisid kõikvõimalike erinevate teemade kohta. Eriti huvitas neid aga see, kas uus valitsus hakkab spetsiaalselt uurima konkurentsikuriteo kahtluse pärast vahistatud transiidiärimees Oleg Ossinovski juhtumit, sest Savisaar oli Postimehele antud intervjuus öelnud: «Kui me tuleme võimule, siis uurime selle juhtumi materjale põhjalikult.»

Selle teema kohta pärisid Ansipilt aru nii Raudne, Laar kui ka Roos.

Vaher küsis, kas Ansip teab Hollandis kasutusel olevast korruptantide püüdmiskvootide süsteemist (lõigud 11 ja 12) ning Herkelit huvitas, kuidas hakkab Keskerakonna koostöölepe Vene presidendi Vladimir Putini koduparteiga Ühtne Venemaa mõjutama uue valitsuse tööd (lg 13).

Nagu pealkirjastki näha, kajastas Postimees sündmust justkui tuleproovi diskursuses. "Pihtide vahele võtma" on metafoorne väljend, mis viitab kellegi pitsitamisele, et infot kätte saada. Juhtlõiguski (lg 1) sisaldus väljend esimesed tuleristsed.

Teises lõigus arendas artikli autor seda diskursust edasi, kasutades väljendeid: ristküsitlust /leemendas tema otsmik higist /…/. Samas on ka üks hinnanguline omadussõna: närviliselt. Kolmandas lõigus jätkus tuleproovi diskursus sõnaga turmtuli. Justkui uurija ülekuulamistoas alustas Ansipi ristküsitlemist respublikaan Indrek Raudne /…/ Ta nõudis Ansipilt vastust /…/(lg 4). Siin oli ajakirjanik riigikogusaalis toimunud küsitlust võrrelnud kohtusaaliga, kus kuulatakse üle potentsiaalseid kurjategijaid. Ka sõna “nõudma” on väga tugeva konnotatsiooniga tegusõna, mida võib tõenäoliselt kasutada kirjeldamaks näiteks lapsevanema – (ulakust teinud) lapse või kohtuniku – võimaliku süüdlase vahelist suhtlemist. Selle sõna kasutamine aga peaministri ja riigikogulase suhtlemist iseloomustades torkab tekstist eriti silma.

Ülekuulamist jätkas /…/ Ansip kordas, et /…/ (lg 5). Järgmises lõigus jätkas ajakirjanik samalaadset keelekasutust. Kui 6., 7. ja 8. lõigus Ansip tunnistas ja Ansip põhjendas, «Kinnitan kõigile (Ansipi tsitaadi algus) /…/, siis jäi see justkui eriti patuse ülestunnistuse ja enda põhjendamise ja õigustusena kõlama. Nagu näha, võib erineva tugevuse ja konnotatsiooniga tegusõna valik paljugi teksti tähendust suunata.

Üheksanda lõigu alguses oli lause, millega ajakirjanik üritas ilmselt saalis toimunut neutraalselt kirjeldada, sõnakasutus aga jättis subjektiivse mulje: Sellest aga ei piisanud /…/ opositsioonipoliitikud nõudsid talt hämamise lõpetamist ja tõe tunnistamist /…/ Nii tõusis iga kord Ansipi hääl /…/. Identifitseerimata jäi see, kes need opositsioonipoliitikud olid, kuid tundub, et vaadeldaval juhul ei varjanud ajakirjanik allikaid tahtlikult ega jätnud neid identifitseerimata.

10. lõigus kasutas ajakirjanik Ansipi ristküsitlemise kohta hoopis sõna “praadima”, mis on taas subjektiivne määratlus. Omamoodi ühtib see muidugi artikli alguses olnud väljendiga “otsmik leemendas higist”, mis võib seostuda praadimisega. Samalaadselt seostub see ka sõnaga “tuleproov”, kus sõna “tuli” viitab millelegi kuumale. Samas aga kasutas autor sõna “praadimine” lihtsalt artikli huvitavamaks ja elavamaks muutmiseks.

Artikli viimases lõigus kasutas ajakirjanik umbisikulist tegumoodi väljendiga märkimata ei jäetud. Kes ei jätnud midagi märkimata, võib järeldada järgmisest lausest, kus allikana ilmus Andres Herkel. Ajakirjanik oleks võinud aga Herkeli kohe lõigu alguses ära märkida, nii ei oleks pidanud ta umbmääraseks jääma.

Eesti Päevaleht

Eesti Päevalehe artikkel “Ansip lubab tuua ühiskonda tasakaalu (13.04.2005; autor Kai Kalamees; lisa 3), alapealkiri “Opositsioon: võimulubadused löövad riigieelarvesse kolme miljardi kroonise augu”. EPLi ajakirjanik Kai Kalamees fokuseeris sündmuse hoopis sellele, mida Ansip kui uue valitsuse juht lubab tegema hakata, nagu nähtub pealkirjastki (lubab tuua ühiskonda tasakaalu). Alapealkiri kommunikeeris aga konflikti: opositsioon ei ole alles loodud valitsusega juba alguses rahul.

Tõenäoliselt sai ka EPLi ajakirjanik oma info vähemalt osalt eelmisel päeval riigikogus toimunud hääletuselt ja Ansipi ristküsitlemiselt. Kui nii, siis sellele ei olnud aga ühtegi selget viidet.

Artikli juhtlõik (lg 1) oli väga üldsõnaline, sisaldades umbmääraselt pööratud tegusõna ametisse kinnitatud. Arusaamatuks jäid ka väljendid keskne väljakutse ühiskonna suurem tasakaalustatus /…/ lai toetuspind valijate seas. Kuigi poliitikud kasutavad taolist keelt, ei tähenda, et ajakirjanik seda tegema peaks.

Siinkohal jättis ajakirjanik lugeja unarusse, kuna juhtlõik oli väga segane. Ka kolmandas lõigus esines umbisikuline tegusõna “jätkatakse”. Kuigi loogiliselt tuletades on eelmiste valitsuste plaanide jätkajaks uus valitsus, oleks ajakirjanik võinud selle ka välja öelda. Väikese viite, et ajakirjanik on kasutanud poliitiku sõnu, võib leida 12. lõigust, kus on väljavõtted Ansipi kõnest ning muu hulgas ka sõna "tagatakse".

Artiklis olid allikateks Andrus Ansip, Siim Kiisler, Ivari Padar ja Ain Seppik. (Viimane neist kaudse viitega, tsiteeritud ei ole). Ansipi oli ajakirjanik defineerinud kui eile ametisse kinnitatud peaministri (lg 1) ja reformierakonna esimehe (lg 2). Kiisleri positsiooniks oli Res Publica fraktsiooni esimees, Padaril Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees ja Seppikul keskerakondlane.

Võrreldes Postimehega olid EPLi artiklis erakondade hääled rohkem tasakaalus. Seevastu identifitseerimata ja tõenäoliselt ajakirjaniku enda lohakusest/ ajapuudusest vms tingitud ebamäärasus oli EPLis silmatorkavam. Lisaks esinesid allikatena opositsioon ja vastasleer: süüdistas opositsioon küüslauguliitu /…/ Ühtlasi pressis vastasleer Ansipilt välja /…/ (lg 3) Isamaaliidu teatel (lõik 5).

Alles 9. lõigus tõi ajakirjanik sisse faktid, kui palju riigikogu saadikuid oli hääletamas, palju oli poolt- ja vastuhääli. Lisaks oli reporter samas lõigus võrdluseks toonud Siim Kallase valitsuse toetuseks tulnud hääled.

Artikli lõpus oli lisatekstiühikuna väljavõtted Andrus Ansipi kõnest viitega riigikogule. Ajakirjaniku enda hinnangulisus tuli artiklisse kolmandas lõigus, kus ta kasutas sõnu süüdistas /…/ küüslaugukoalitsioon /…/ pressis. Kuuendas lõigus Ansip tõrjus rünnakuid.

Ajakirjanik laskis allikatel rääkida piltlikke väljendeid kasutades, mis ilmestasid artiklit, kuid samas kas süvendasid artikli alapealkirjas väljaöeldud konflikti (opositsioonerakonnad valitsuse vastu): on uus võim kirjutanud teadlikult koalitsioonileppesse sama suure augu (lg 4) /…/ ei vaja Eesti valitsust, kes tegutseb põhimõttel “rotid riigi viljasalves” ning laseb tuulde aastakümne jooksul kogutud reservid /…/ (lg 5).

Ansip kui uue valitsuse juht tõrjus süüdistusi ning artikli lõpus esines humoorikalt: Ansip ise oli rahul ka küüslaugukoalitsiooni nimega, sest “mõõdukas küüslaugu pruukimine hoiab partnerid parajas kauguses, mis on hea”. (lg 8).

Kokkuvõte

Meediakriitilisest aspektist ei hinda käesoleva analüüsi autor mitte ühtegi analüüsitud teksti teistest paremaks. Delfi oli liiga lakooniline, kuigi andis sündmuse enda seisukohast operatiivselt primaarse info edasi. Postimees arendas liiga jõuliselt süüdlase-süüdistaja või tuleproovi diskursust, mistõttu uudislugu jättis pigem uudisliku reportaaži mulje, kuna olulist infot ta lisaks Delfi uudisele ei andnud. Eesti Päevalehe artikkel oli aga ajakirjanduse enda seisukohalt, selle kvaliteedilt ja meediakriitilisest aspektist nõrk ning lugeja jaoks liialt üldsõnaline.

Seega kerkisid antud sündmuse kajastamisel mainitud kolmel kanalil meediakriitiliste probleemidena esile:
· üldsõnalisus (eelkõige EPLis),
· kohatine põhjendamata anonüümsus (allikate identifitseerimisel),
· kõnelejate kallutatus (PMis Res Publica),
· faktide esitamine loo lõpus (EPL),
· info kogumise viisi mitte märkimine (EPLis oleks võinud reporter lugejale öelda, kas ta sai info riigikogu istungilt).

Positiivsete aspektidena maksab välja tuua allikate rohkus ja allikate põhjendatus. Antud sündmuse puhul oleks raske olnud teisi allikaid leida, kui siis ehk teha põhiloo juurde ühe lisaühikuna tänavaküsitlus nn tavainimestega, mistõttu teema oleks lugejatele lähedasemaks toodud.

Ene Ergma kui riigikogu spiikri kommentaar oleks võinud samuti olla. Olemasolevad allikad olid aga ka kahtlemata autoriteetsed. Positiivne oli seegi, et iga kanal oli sündmuse edastamiseks leidnud oma nurga. Huvitavaim tundus Postimehe fookus, kuigi see oli kallutatud.

Meediakriitiliste probleemide võtmesõnad: kallutatus, ebamäärane sõnakasutus, allikate ühekülgsus (nt vaid poliitikud, vaid ametnikud), uudise kvaliteet, avaliku huvi väärtustamine.

Need probleemid ei kehti mitte kõigi analüüsitud artiklite kohta, vaid jaotuvad nende vahel.


Lisad

Lisa 1. Postimehe artikkel "Vastasleer võttis Andrus Ansipi Riigikogu saalis pihtide vahele", Rasmus Kagge, 13.04.2005.
Lisa 2. Delfi uudis "Ansip sai volituse moodustada valitsus", 12.04.2005, kl 12:21.
Lisa 3. Eesti Päevalehe artikkel "Ansip lubab tuua ühiskonda tasakaalu", Kai Kalamees, 13.04.2005.

***

Käesolev töö on koostatud ülikooli meedikriitika kursuse raames kevadel 2005.