 |
|
| MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI |
|
|
|
 |
|
|
|
|
Peep Aru ja Toomas Teini skandaali kajastamine meediakriitilises võtmes
Käesolevas töös käsitletav skandaal sai alguse ööl vastu käesoleva aasta 11. aprilli, kui politsei viis jaoskonda kainenema riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikmed Peep Aru ja Toomas Teini, kes olid baaris Võitlev Sõna väidetavalt keeldunud maksmast arvet ja sattunud rüselusse turvatöötajatega. Viimastelt asjaosalisi üle võtma tulnud politseinikke olevat parlamendiliikmed solvanud „värdjateks“ ja „miilitsateks“, ähvardanud neid vallandada ning kiidelnud sellega, et tunnevad isiklikult siseministrit ja politseiameti peadirektorit Robert Antropovit. Reformierakondlaste Toomas Teini ja Peep Aru tegude kajastust tasub vaadata meedia ja skandaali kontekstis. Kui püüda klassifitseerida, on tegu poliitilise skandaaliga, kuhu on segatud ka võimuskandaali. Viimast just sündmuse enda tõttu, kui Tein ja Aru skandeerisid «Antropovit! Antropovit!» ning andsid oma käitumisega igati mõista, et nad on võimuga seotud ja seetõttu peaks neid kohtlema kuidagi erilisemalt kui nii-öelda lihtkodanikke. Teisalt on tegu kohaliku skandaaliga, mida meedia suutis oma operatiivse tegevusega paisutada. Kohalikule skandaalile viitab asjaolu, et sündmus ei toimunud meedias – see juhtus Tallinna tänaval ja sündmust ennast on võimalik taastada vaid tagantjärgi niiöelda kuulujutupõhiselt. Samas selleks ajaks, kui riigikogulased juba kainenema viidi, oli meedia kaameratega kohal ja suutis seega asja nii operatiivselt kajastada, et avalikkus sai juhtunust teada väga kiiresti. Tõenäoliselt, kui ajakirjandus eesotsas kriminaalsaadete tegijatega, poleks kaameratega kohale jõudnud, poleks ka skandaal nii suureks lahvatanud. Meedia online-väljaannetesse jõudis juhtunu järgmisel päeva, 11. aprilli hommikul, mil ilmusid esimesed teadaanded Teini ja Aruga juhtunust. Peatselt järgnes sellele ka kahe mehe enesetaandamine Riigikogust. Seega oli üleriigilistel päevalehtedel (ja loomulikult ka teistel meediakanalitel) küllaltki palju aega, et õhtuks järgmise päeva lehtede jaoks sündmustest mingisugune üldine pilt kokku „lappida“. Siinkohal ongi huvitav jälgida, mismoodi erinevad meediakanalid juhtumit kirjeldasid. Online väljaanded Tõsiasi, et sündmus ise toimus pühapäeval ja jõudis juba ka õhtustesse uudistesse, takistas seda, et kirjutav press, mida samuti analüüsime, oleks saanud toimunut operatiivselt kajastada. Nii tulidki esimesed uudised Postimees online'i ja EPL online'i veergudele üsna hilja. Paberkandjatele jõudsid nad aga veelgi hiljem ja selleks ajaks oli skandaali kulminatsioon möödas ning mehed suutnud juba teatada oma riigikogust tagasiastumisest. See on oluline, sest tänu sellisele ajanihkele on ka lood, mida analüüsime, tavalistest skandaalikirjutistest nõrgema tooniga. Delfi artikkel oli pealkirjastatud “Kaklus maksis Teinile ja Arule ameti”. Arvestades ajalist võimalust uudise valmistamiseks, erinevate allikate küsitlemiseks ning faktide kontrollimiseks, on Delfi suutnud üllitada enam-vähem tasakaalus loo. Kuid mõned puudused siiski esinevad. Delfi peamiseks puuduseks on see, et ilma igasuguse kontrollita on avaldatud mitu väga olulist süüdistust, mille allikad on jäänud häguseks. Nii näiteks väidab Delfi, et Tein ja Aru sõimasid neid korrale kutsuma saabunud politseinikke “miilitsateks” ja “kuradi värdjateks”. Kuna tegemist on väga tõsise väitega, mis on seaduse järgi ametiisiku solvamisena käsitletav ja tähendab karistuseks reaalset vabaduse kaotust või rahatrahvi, tuleks selliseid asju hoolikalt kaaluda enne seda, kui avaldada. Oli veel teisigi väiteid, mis esitati faktidena, kuid millel polnud selget viidet. Võtame kasvõi väite, et mehed skandeerisid “Antropovit, Antropovit!”. Seda, et Tein ja Aru seda tõepoolest tegid, pole tänaseni kinnitanud ei mehed ise, politsei ega ka turvafirma Falck. Oluline puudus Delfi uudise juures on ka see, et inimestele pole selgitatud, miks pole Teini ja Aru enda kommentaari. Vastus, mida võib oletada, et mehed polnud tabatavad, kuna pressiesindaja või mõne muu Reformierakonna esindaja sõnul magasid nad end pärast kainerist naasmist välja, oleks olnud piisav. Praegu jääb aga mulje, et Delfi pole teinud tasakaalustatud uudist. Mõlemale osapoolele pole sõna antud! Veel üks huvitav fakt, mis Delfi uudises silma jäi, oli lause: „Peep Aru kuulus ka Reformierakonna võimuliidurääkimiste delegatsiooni hulka. Pühapäeval küll läbirääkimisi ei toimunud, ka polnud Teinil ega Arul sünnipäeva.” Esiteks tekib küsimus, et kes seda ütleb? Kas tegu on ajakirjaniku tekstiga vms. Teiseks jääb segaseks, miks antud faktid loosse on lisatud? Kas antud sündmused oleksid sel juhul olnud poliitikute käitumist õigustavaks või vabandavaks asjaoluks? Veel üks huvitav fakt on see, et Aru ja Teini tsitaat „Antropovit, Antropovit!” pärineb Delfi artiklis läbi Postimehe vahendamise BNSist. Samas kui näiteks Eesti Päevalehe artiklis märgitakse, et antud tsitaat pärineb Delfist. Hea on Delfi uudise puhul see, et sõna saavad ka korrakaitsjad. Ehk siis avaldas Delfi ainukesena artikli, mis toob välja nö teise poole seisukoha. Sõna saavad nii baari esindaja, Falck kui ka politsei erinevad alaüksused. Seevastu EPL Online'is ilmunud loos «Baaris laamendanud reformierakondlased lahkuvad riigikogust» saab sõna neli inimest, neist kolm Reformierakonnast (Peep Aru, peasekretär Kristen Michal ja fraktsiooni pressinõunik Peep Lillemägi). Ainsa mitte-reformikana võtab sõna Põhja politsei pressiesindaja Helin Taal, kes on loos peaaegu nagu institutsionaalne allikas – temalt pärineb konkreetne info, teistelt arvamused. Enam-vähem samas seisus oli ka Postimees Online'is avaldatud «Riigikogulased Toomas Tein ja Peep Aru laamendasid baaris», kus üldse saab sõna vaid kaks allikat: Helen Taal ja Kristen Michal. Kuigi mõlemad väljaanded oleksid võinud ka esimestesse tekstidesse kaasata enam sõna saavaid allikaid, seda ei tehtud. Aega selleks ometi oli, sest sündmuse ja kajastuse aja vahele jäi nädalalõpu tõttu üsna pikk aega. Samas oleks see loo igakülgsuse huvides olnud positiivne – nii ongi arusaamatu, miks ajakirjanikud ei võtnud vaevaks kaasata lugudesse rohkem tegelasi. Eesti Päevaleht ja Postimees Otsustasime vaadelda Postimeest ja Eesti Päevalehte eraldiseisvalt SL Õhtulehest, mis olemuselt erineb Eesti Päevalehest ja Postimehest. Jääb mulje, et Eesti Päevaleht on sündmusesse suhtunud palju kriitilisemalt kui Postimees. Sellele viitavad juba erinevused pealkirjades – „Purjus kaakidena baaris räusanud poliitikud kahetsevad tehtut“. (Berendson, 2005) Eesti Päevalehel ning mõnevõrra rahulikum „Märatsenud poliitikud lahkuvad Riigikogust“ (Sildam, 2005) Postimehel. Sõnad „kaak“ ja „räusanud“ annavad Eesti Päevalehe artiklile kriitilisema fooni kui Postimehe pealkiri, mis rõhutab rohkem kahetsemist ja Riigikogust vastutuskoorma kandmisel lahkumist. Mõningaid erinevusi leidub ka artiklite sisus. Postimehe artikkel algab (peale juhtunut kokkuvõtvat juhtlõiku) Ene Ergma tsiteerimisega, kes juhtunu üheselt hukka mõistab ning kirjeldab oma emotsiooni kui „ränka häbitunnet“. Alles sellele järgneb juhtunu üldine kirjeldus, mis oma sisult ei erine palju Eesti Päevalehe omast. Samas on ka Eesti Päevalehe kirjelduses tundivalt rohkem üksikasju, mida Postimees ei maini, samuti ei tundu Postimees mitmeid juhtunu üksikasju võtmast „puhta“ tõena, vaid kasutab sõnu „olevat“, „keeldunud“, ähvardanud“, „BNS-i vahendusel“. Eesti Päevalehe aga räägib juhtunust sellises toonis, nagu kõik oleks juba selge, kasutades selgeid tegusõnu ning mõningaid kerge emotsionaalse varjundiga väljendeid: „kuraasikate poliitikute“, „uut kuraasi lisasid“, „roppude sõnadega“, „hooplesid“ (seda sõna kasutas ka Postimees). Erinevalt Postimehest mainib Eesti Päevaleht ka mõningaid juhtunu üksikasju, mis kahele riigikogulasele küll head valgust ei heida – konkreetsemalt mainitakse seda, miks mehed tülisse sattusid (keeldusid baariarvet maksmast); Eesti Päevalehe kirjeldusest jääb mulje, et mehed olid niivõrd purjus, et kukkusid pidevalt, millest tekkisid ka verised haavad (Postimees mainib ainult Teini „põrkamist“ vastu uksepiita), Teini ütlusi oma „kuradi kümnemiljonikrooniste näppude“ kohta, ning seda, et hommikul politseijaoskonnast „väljuda soovinud mehed kohkusid neid oodanud ajakirjanikke nähes esmalt tagasi. Uuele katsele mindi kümmekonna minuti pärast, kui nad politseist tagaukse kaudu minema hiilida üritasid. Lõpuks lahkusid mehed erakonna värvides mikrobussiga.“ – kirjeldus, mida Postimehest ei leia. Artiklite teistes pooltes võib leida juhtunu järelkajasid. Eesti Päevaleht edastab Postimehest mõnevõrra pikemalt Aru ja Teini tagasiastumise põhjendusi, lõpus aga tsiteeritakse Meelis Atoneni, kes nimetas mehi töökateks ja spordilembelisteks. Postimees tsiteerib Aru ja Teini erakonnakaaslast Jürgen Ligit, kes üritab põhjendada meeste teguviisi sellega, et kuna mehed olid pärit Tartust ja Viljandist, ootab neid Tallinnas ees vaid „tühi, kõle tuba, ja nii igal õhtul.“ Ligi küll mainib, et see ei õigusta nende teguviisi, kuid teised väljaanded sellist vabandust ei edastada.
Millega sellist teatavat erinevust seletada? Meie arvates võib seda seletada kahe hüpoteesiga: Samas on huvitav võrrelda ka seda, kuidas kahe lehe toimetused ise väljendasid oma suhtumist toimunusse, st mida kirjutati ajakirjanike poolt loodavates juhtkirjades. Eesti Päevalehest pühendaski toimunule terve juhtkirja, mis kandis nime „Mis lahti, Reformierakond?“ Juhtkiri on küllaltki kriitiline ja sarkastiline toimunu suhtes, nt kohe alguses märgitakse ära kiri, mida kandis erakonna auto, mis poliitikud kainestusmajast minema toimetas – „Reformierakond. 11 aastat õigel teel“. Seejärel kritiseeritakse küllaltki karmide sõnadega toimunut, märkides: „Nüüd on aga maha saadud erakonna üht peamist kaubamärki, ranget eelarvepoliitikat eirava populistliku koalitsioonileppega ja partei juhtivad poliitikud käituvad kui tõelised lakekrantsid.“ Juhtkirja teises pooles mainitakse siiski ka seda, et Reformierakond pole ainukene, kelle ridades olijatel alkoholiga probleeme on olnud. Lõpus on aga Teinile ja Arule irooniline soovitus liituda oma erakonnakaaslase Ignar Fjuki juhitud karskusliikumisega. Postimehe selle päeva juhtkiri keskendub seevastu Rahvaliidu ja Keskerakonna uute ministritele, „kes ennast tõestama peavad“. Teini ja Aruga juhtunule pühendatakse juhtkirja ja karikatuuri all kolm lõiku – nimetagem seda „väikeseks juhtkirjaks“, „repliigiks“ või „kommentaariks“. Kirjutis kannab nime „Tuld Riigikogule!“ ning suhtub siiski ka toimunusse küllaltki kriitiliselt, nimetades seda „suitsiidirünnakuks“ ning juhtunuks, mis heidab varju nii Riigikogule kui ka kogu Eesti riigile (aga miskipärast ei mainita varju alla jääjate seas seda erakonda, millest Tein ja Aru pärit on). Samas mainitakse seda, mida Eesti Päevaleht küll ei tee: „Tõele au andes - Tein ja Aru polnud esimesed parlamendisaadikud, kes ebaväärikalt käitusid. Küll aga esimesed, kes kohe seepeale parlamendist lahkusid.“ Postimehe mõnevõrra leebemat suhtumist võib seletada ka sellega, et lehe trükki mineku ajaks oli toimunust möödas peaaegu terve ööpäev ning selle aja jooksul olid kõikvõimalikud meediakanalid juhtunule juba küllaltki palju tähelepanu pööranud ning midagi eriti uudset tegelikult ei olnudki ju enam trükki anda. Samuti on ju kõigile selge, et Teini ja Aru teguviisi pole võimalik õigustada. Ning lõppude lõpuks võib ka erinevusi näiteks pealkirjades seletada sellega, mis tavalisele kodanikule küllaltki tundmatu maa on ja mis ajakirjanduses siiski täiesti igapäevane – üks või teine sõna ei sobi pealkirja lihtsalt kujunduslikel ja küljenduslikel põhjustel. Samuti oli Postimehe pealkiri mahutatud ühele reale, mis nõuab tunduvalt vähem sõnu kui Eesti Päevalehe oma, mis oli kaherealine. SL Õhtuleht Eesti Päevalehest ja Postimehest küllaltki erinev ja kriitilisem oli see, kuidas üleriigiline tabloid SL Õhtuleht toimunut kajastas. Meediakriitilise analüüsiga on siinkohal asi mõnevõrra lihtsam – tabloid erinev juba oma formaadilt, suhtumiselt ja kasutatavatelt žanritelt küllaltki palju nn kvaliteetajakirjandusest. Antud skandaali kajastamine ongi tegelikult heaks näiteks selle kohta, kuidas kollane ajakirjandus toimib. Esiteks on juhtunut kajastav uudislugu Eesti Päevalehe ja Postimehe omadest võrreldamatult üksikasjalikum, süüdistavam ega hoia toimunu kirjeldamisel värve kokku. Sellele viitab ka tabloidile omane pealkiri: „Joo, sõber, joo... joo ennast täis kui siga!“ (Vainküla., 2005) Samuti ole SL Õhtuleht vaeva näinud ka selgitamisega, kustkohast poliitikute „joomatuur“ alguse sai – Süda tänava Saksa õlletoast, kus mehed olid tunnistajate sõnade kohaselt õlut ja viina segamini joonud. Seejuures on SL Õhtuleht küllaltki suunavate küsimustega üritanud uurida, kuidas poliitikud seal käitusid, kui kõvasti rääkisid, kuidas ettekandjatesse suhtusid jne. Lisalugudes kirjeldatakse küllaltki üksikasjalikult seda, et ka Toomas Teini Riigikogus välja vahetav Igor Gräzin ligi 4-promillise joobega oma auto eelmiste jõulude ajal Tartus lumehange juhtis. Teises lisaloos tuuakse ära täielik nimekiri kõikidest poliitikutest, kes kunagi purjus peaga mõne korrarikkumisega hakkama on saanud. Mis puudutab SL Õhtuleht tolle päeva arvamuskülge, siis siinkohal oli Postimehel õigus, kui nad oma kommentaaris kirjutasid, et Teini ja Aru juhtum heidab varju tervele Riigikogule. SL Õhtulehe juhtkirjas „Liberaalne pohmell“ tehaksegi juhtunust justkui ilmekas näide selle kohta, „kuidas tegelikult käivad riigikogulaste kohtumised valijatega ning esinduskuludega opereerimine.“ Samuti ei minda mööda kahe mehe lahkumishüvitistest, mis SL Õhtulehe arvates tuleks mõnele lastehaiglale annetada. Oma jao saavad ka politseinikud, kelle „professionaalsuse mõõt on tagada oma kundede säilimine ühes tükis ja tervena.“ Toimunut käsitletakse veel kahes arvamusküljel ilmunud loos – ühes küsitakse juhtunu kohta arvamust teiste parlamendierakondade liikmetelt, teine kujutab endast intervjuud respublikaanist „jõmmide vastase võitleja“ Sven Sesteriga, kes Teini ja Aru käitumise iseloomustamiseks ja uue jõmmi tüübi määratlemiseks kasutab sõna „napsuvägilane“. Kokkuvõttes võib SL Õhtulehe käsitluse kohta öelda, et see vastab suhteliselt ilmekalt tabloidide standardile – on väga kriitiline, mõnevõrra humoorikas, paatoslik. Samas ei ole me veendunud selles, kuivõrd vajalik on SL Õhtulehe seisukohast suunata kriitika oma juhtkirjas otsekohe terve Riigikogu peale – võte, mida SL Õhtuleht kasutab peaaegu igal korral, kui juttu on mõne individuaalse Riigikogu liikme väärtegudest. * Kui rääkida analüüsitud artiklite positiivsetest ja negatiivsetest aspektidest, siis võiks välja tuua järgmist. Kõige rohkem pakkus positiivseid külgi SL Õhtuleht, kes oli selgelt ära põhjendanud, miks ei ole uudises sõna antud Peep Arule. Lisaks oli artiklis olemas Toomas Teini kommentaar ja tema lause, et ta rohkem ei soovi midagi öelda ja astub tagasi. Lisaks oli SL Õhtuleht suhelnud “Võitleva sõna” pubiga, proovinud otsida ka pealtnägijaid jne. Delfi plussiks oli see, et väidetele nagu oleks Teini arvates kasutatud tema vastu politseivägivalda, oli lisatud politsei kommentaar. Ka Falck sai kommenteerida võimalikku vägivallasüüdistust. Postimees suutis üllatada vaid sellega, et oli käsitlenud uudist kaasates kohtumõistjate hulka riigikogu spiikri Ene Ergma, kes on oma ameti poolest adekvaatne allikas. Samas andis Postimees sõna ka Jürgen Ligile, Aru ja Teini fraktsioonikaaslasele ja sõbrale, kes aitas aimata neid põhjuseid, miks mehed võisid pummeldada. Kokkuvõte Kokkuvõtlikult võiks öelda, et meedia jättis Toomas Teini ja Peep Aru juhtumit käsitledes kasutamata võimaluse algatada laiem ühiskondlik debatt, mis oleks olnud vajalik selleks, et laiem avalikkus oskaks ja tahaks võtta konkreetseid seisukohti ka tulevikus, kui taolisi juhtumisi võib ette tulla. Ja praeguse nõrga poliitilise kultuuriga Eestis pole ju tõenäoline, et Teini ja Aru juhtum jääb viimaseks omalaadseks. Mis aga puutub ajakirjanike oskustesse ja käitumisse antud juhtumi kontekstis, siis meie arvates käituti õigesti: toodi teema avalikuks ja nõuti poliitikutelt aru. Viimast küll ei saadud, vähemalt asjaosaliste endi käest, aga katset tehti ja sellest räägiti. Delfi artikkel „Kaklus maksis Teinile ja Arule ameti” tundub kõige adekvaatsem sündmuse kajastamise seisukohast, püüdes lugeja ette tuua võimalikult konkreetset pilti baaris juhtunust ja sellele järgnenust. Samas oli Postimees ainus meediaväljaanne, kes ei püüdnud uudisest iga hinnaga skandaali teha (kuigi sündmus seda iseenesest muidugi on). Eesti Päevaleht oli erinevalt Postimehest tunduvalt „kollasema“ ja kriitilisema tooniga. SL Õhtuleht lähtus sündmuse kajastamisel tabloidile omastest joontest, aga olles samas põhjalik ning kajastades võimalikult erinevate osapoolte arvamusi
Ometi on kõigi kolme analüüsitud artikli puhul peaaegu ühesugused hädad. Esiteks pole faktid ja oletused lugejate jaoks eraldatavad, teiseks antakse sõna vaid ühele osapoolele ja kolmandaks mõistetakse Tein ja Aru ajakirjanike poolt süüdi või vähemalt esitatakse nende süü lugejale nii nagu oleks ajakirjanikel olemas kindlad tõendid. Neljandaks on SL Õhtuleht taganud anonüümsuse isikutele, kes poleks seda vajanud. Ja viiendaks: Delfi ja Postimehe lugudes on antud juhtumit kajastavates lugudes vähe allikaid. Sõnastuse puhul oli probleeme kõigis kolmes lehes just selles mõttes, et palju oli mitmeti või valesti mõistetavaid lauseid. Üsna selgelt paistis läbi toimetuse poolne suhtumine ja eesmärk, mida sooviti artikliga saavutada.
|
|
|
|
|
|