Eesti meedia pole Schibstedi, vaid meie ühiskonna probleem
Prof. Epp Lauk, Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor, ASNi esimees

ASN on üle kümne aasta jälginud ja analüüsinud Eesti meedias toimuvat. Ajakirjanduse kohta saadetud kaebustest on välja settinud hulk probleeme, mis puudutavad nii ajakirjanduse kvaliteeti kui selle mőju ühiskonnas. Samuti osutavad need sellele, et Eesti ilmselt vajab teadlikult ja sihipäraselt kujundatud meediapoliitikat.

Erakondade esindajate kiri Eesti Meedia omanikule Schibstedile viitas poliitikute rahulolematusele ajakirjanduse arengutega. Paraku oli Eesti Meedia nőukogu juhil ja Schibstedi kompanii asepresidendil Eivind Thomsenil őigus, kui ta vastas, et poliitikud pöördusid valel aadressil. Peaküsimus, mida kirjas küll ei sőnastatud, aga mis kahtlemata sellest läbi kumas, oli: Miks ei vőta Schibsted omanikuna endale vastutust selle eest, millist ajakirjandust Eestis nende rahaga tehakse, millist poliitikat nende rahastatud ajalehed ajavad, millist ajakirjanduskultuuri viljelevad, kuidas meedia oma vőimu kasutab?

Vastus on väga lihtne. Välisinvestorid käituvad Eestis nagu esimese maailma riigid kolmanda maailma riikides. Neid huvitab kasum, mitte ajakirjanduse sotsiaalse vastutuse, ajakirjanduskultuuri vői sőnavabaduse küsimused. Need ei olegi investori probleemid, need on kohaliku ajakirjanduse ja kohaliku meediapoliitika probleemid.

Seepärast oligi aadress vale. Ja seepärast adresseeriski ASN need küsimused meie oma poliitikutele ning kutsus nad arutelule, et koos sőnastada valupunkte ning vőrrelda eri nägemusi.

Nii teeb ajakirjandus oma poliitikat

Liberaalne meediapoliitika ei tööta Eesti-taolises noores demokraatias, kus puudub piisav ühiskonna enesekontroll ja pikale traditsioonile toetuv meedia eneseregulatsioon. Kui puudub ka hästi läbimőeldud riiklik meediapoliitika, hakkab vabaturu ajakirjandus ise oma poliitikat tegema – ja see lähtub eeskätt omanike ja juhtide huvidest.

Turumajandus surub peale oma reeglid. Meedia kui äri ja meedia kui avalikku huvi esindava institutsiooni funktsioonid lähevad tasakaalust välja. Lugeja- ning vaatajanumbrite kasvatamise nimel ollakse valmis tegema järeleandmisi kvaliteedis ja rikkuma head ajakirjandustava. Ja seda ei takista eriti miski.

Eestis pole näiteks praktikat, mis sunniks ajakirjandust hüvitama mittevaralise kahju tekitamist. Inimesed on tegelikult kaitsetud ebaőiglase vői isegi materiaalset kahju pőhjustanud kohtlemise ees. Kui palju on Eesti kohtutes meedialt välja mőistetud hüvitisi moraalse kahju tekitamise eest? Kui palju on aga neid, kes tunnevad, et meedia on neile selle kahju tekitanud?

Meediakriitiline debatt puudub

Ajakirjanduse kohus on valvata ja kritiseerida poliitilise ja majandusliku vőimu kasutamist. Kuid mőjuka vőimufaktorina ühiskonnas peaks ajakirjandus ka ise olema kriitilise luubi all. Kriitiline eneserefleksiivsus on üks ajakirjanduse kvaliteedi näitajaid ja usaldusväärsuse garantiisid. Samas on ajakirjandusel vőimalus sellist kriitilist analüüsi, nii väljastpoolt kui seestpoolt tulevat, vältida ja summutada.

Eestis puudub meediakriitiline debatt. Näiteks ASNi avaldusi ega otsuseid lehed ei avalda. Ajalehed on ASNi täielikult ignoreerinud alates sellest hetkest, kui Pressinőukogu ellu kutsuti. On meil probleem demokraatiaga? Sőnavabadusega?

Kes kontrolliks neljandat vőimu ennast?

See on üldisem probleem: kui meedia kontrollib ja kritiseerib kőiki ja kőike, siis kes kontrollib meediat? Ühiskonnas, kus selline tasakaalustav jőud ei toimi kas seadusandluse vői konventsioonide (nt hea ajakirjandustava) näol, on tulemuseks see, et on küll olemas vabadus ajakirjandusele, kuid sőnavabadus pole täielikult tagatud.

Sőnavabadus peab olema individuaalne, igaühele vőimalik. Vői nagu Voltaire on öelnud: „Ma vőin küll jälestada seda, mida sa ütled, aga ma kaitsen viimse hingetőmbeni su őigust nii ütelda.“

Kui peatoimetajad saavad otsustada, kellega ajakirjanik tohib suhelda vői kellest ta ei tohi kriitiliselt kirjutada, kui ta saab avaldada vaid seda, mis on kooskőlas omaniku vői peatoimetaja arvamusega, siis pole sőnavabadusega kőik korras. Mitmed ajakirjanikud on saatnud mulle kui ASNi esimehele kirju, milles ütlevad, et nad ei saa ASNi päringutele vastata, sest neil on keelatud suhelda ASNiga. Vastasel korral kaotavad nad töökoha.

Enamik neist probleemidest tulenevad järjest süvenevast kontsentratsioonist ja konkurentsist ning tasakaalustava mehhanismi puudumisest, mitte pahadest omanikest, peatoimetajatest vői ajakirjanikest. ASNi kohtumine poliitikutega ja kultuuriministeeriumi esindajaga oli katse alustada arutelu selle üle, kuidas niisugust tasakaalu saaks kujundada. Eesti Ekspressi peatoimetaja omaalgatuslik kohaleilmumine on ehk märk sellest, et ka ajakirjandus soovib pidada avatumat dialoogi.

Ilmunud ajalehes "Kesknädal", 18. mail 2005