Sirbi vasardamine: repliik uuenenud Sirbi kohta
Epp Lauk, ajakirjandusprofessor

Vaatan (justnimelt vaatan) reformitud Sirbi esimese numbri (22.11.2013) võrguväljaannet ja tunnen end lollitatuna. Ma ei saa paberväljaannet välismaal olles kätte, nii pean leppima võrguväljaande lugemisega.

Mida loetavat ma sealt täna leian? Rubriigid “Film”, “Kirjandus”, “Kunst”, “Meedia”, “Muusika”, “Teater”, “Arhitektuur”, “Keel”, “Uudised” – kõik on tühjad… Huvitav, kultuurileht pole märganud isegi ühtki kultuurisündmust, millest oleks võinud uudise kirjutada. “Teaduse” rubriigis saab lugeda eelmises ja vanemates numbrites ilmunud artikleid.

Seevastu “Sotsiaalia” siiski pakub midagi. Mida? “Lilli Suburgi” (jah, just jutumärkides!) manifesti, mil pole Suburgiga tõesti midagi pistmist. See on lubadus avaldada feministlikku mõtet tutvustavaid artikleid. Manifesti lugedes tekkis aga küsimus, mida toimetus “feministliku mõtte” all mõtleb? Toimetus lubab näiteks seista selle eest, et “naine on subjekt ja mitte kahel jalal kõndiv potentsiaalne reproduktsioonimasin”. Põrutav! Ent kas mitte lahtisest uksest sisse põrutamine? Eesti ühiskonnas niisiis koheldakse naisi kui potentsiaalseid reproduktsioonimasinaid? Või kavatseb toimetus sel alal kuhugi mujale võitlema minna?

Oma osa saavad ka “meedia ja reklaamitööstus, kes elatuvad stereotüüpide loomisest ja taasesitamisest” ja kelle toimetus lubab panna vastutama “(ka rahaliselt) oma tegevuse tagajärgede eest, toitumishäiretega naiste ja abitute või elupõletajatest noorte meeste saatuste eest”. Hmm? Et siis meedia ja reklaamitööstus on vastutavad naiste toitumishäirete ja elupõletajatest meeste saatuse eest? Kuidagi liiga lihtne. Vaene Lilli Suburg!

Esimeste näidetena feministlikust mõtteviisist on avaldatud kaks artiklit: Sass Henno ülesoolatud sõnastuses “Naistevastase vägivalla elukaar”, mis kordab vana tõde, et vägivald sünnitab uut vägivalda, kui seda ahelat ei katkestata, ja Kadi Viigi intelligentse arutluse Doris Lessingist “Tõrksa feminismiikooni lahkumine”. Nii hea, et muude lugude kontekstis tundub see olevat ilmunud vales lehes.

Peatoimetaja eneselahkamist eksponeeriv “Peatoimetaja läbikukkumine” tundub olevat kui ettevabandus, et nojah, kui see eksperiment nüüd metsa lähebki, ma ju olen hoiatanud.

Paljud kultuuritegelased näevad Sirbi äravasardamise taga poliitikat, püüdu ajakirjandust suukorvistada, isegi tsensuuri, mis kõik on ilmselt teatud määral tõestatav. Ent mulle tundub, et kõige rohkem on siin tegemist lauslolluse, nartsissismi, kriitilise meele puudumise ja lihtsalt ebakultuursusega. Paraku, kui see nii jõuliselt lokkab, võib selle varjus kohale hiilida ka suukorvistaja.


22. november 2013
Facebook