Avaliku Sõna Nõukogu arvamus allikakaitseseaduse eelnõust
,

Arvamus “Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse” eelnõu suhtes, esitatud justiitsministeeriumile

Täname võimaluse eest avaldada arvamust ettevalmistatava “Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse” eelnõu suhtes. Seisukoha kujundamiseks jäetud aeg oli napp, kuid sellegipoolest püüan panna esialgsed muljed paberile. Väljendan arvamust n.ö mitte-juristi pilgu läbi.

Eelnõu reguleerib kahte massimeediaga (ajakirjandusega) seotud lõiku: ajakirjaniku allika kaitse ja mittevaralise kahju tekkimisel väljamõistetava hüvitise määramise põhimõtted. Viimane on meie arvates pikemat aega aktuaalne, sest Eesti kohtupraktika on pigem pidanud õigeks sümboolsete hüvitiste väljamõistmist ja see ei ole pikaajalise kahju tekkimise/tekitamise aspektist olnud efektiivne meede isikute õiguste rikkumise ärahoidmiseks. Allikakaitsega seonduv ei ole samas meie hinnangul viimasel ajal märkimisväärseid probleeme endas kätkenud.

Allikakaitsega seonduv regulatsioon. Eelnõu puhul jääb siiski selgusetuks, kas legitimeerida soovitakse eeskätt allikakaitset või selle puhul tehtavad erandeid. Allikakaitse eesmärk on muuta ühiskond läbipaistvamaks, välistada korruptsiooni. Allikakaitse on seega printsiip, mis teenib ühte konkreetset väärtust – võimu realiseerimise kontrollimine. Allikakaitse ei ole väärtus omaette, vaid pigem ajakirjanduse eriõigus, mille ajakirjandus saab kohustuse vastu teenida avalikku huvi. Seega printsiibina kuulub see demokraatliku ühiskonna hea infokorralduse juurde ja seda näitab ka EIK praktika. Samas ei tohi allikakaitset kuritarvitada seeläbi, et ajakirjanduses hakkavad vohama anonüümsed allikad: nt üks firma esitab teise turult väljatõrjumiseks anonüümseid süüdistusi. ASNi praktikas on olnud mitmeid anonüümsete süüdistuste või halvustavate hinnangute juhtumeid, mille puhul avalik huvi on sisuliselt puudunud.

Eesti on nii väike riik, et isegi allika identifitseerimisest keeldumine ei ole paku allikale kaitset võimalike järgnevate õiguspäraste või õigusvastaste repressioonide kohaldamise eest: konkreetse tundliku info valdajate hulk on piiratud ning spetsiifilise info edastaja isiku kindlakstegemine ei pruugi valmistada raskusi. Juhtudel, kui ei suudetagi täpselt allikat välja selgitada, jääb kahtluse vari kõigile konkreetset infot valdavatele isikutele ning sellega võidakse põhjustada neile kõigile kahtlusest tulenevaid põhjendamatuid kannatusi.

Samuti ei pea me asjakohaseks ajakirjandusvabaduse kui erilise demokraatiailmingu korduvat rõhutamist eelnõu seletuskirjas, sest ajakirjandusvabadus tähendab piiratud institutsionaalse grupi eriõigust, mis ilmtingimata ja alati ei lange kokku sõna- e. väljendusvabadusega.

Lisaks on ajakirjanduse mõiste massikommunikatsiooni vormide paljususe (blogid, vallalehed jm, mille puhul kasutatakse samas ajakirjanduse formaati) ja ka traditsioonilise meedia järjest ulatuslikumate hübriiddiskursuste (nt mitmesugused ajakirjad) tekke juures järjest enam ähmastuv ega ole juriidilises diskursuses üheselt ega tegelikkust arvessevõtvalt defineeritav. Viimane puudutab eeskätt eelnõu määratlust “ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlemine/töötleja”.

Sellest johtuvalt teeme ettepaneku lahendada allikate kaitse nn. Rootsi mudeli eeskujul viisil, et seadus pakub puutumatust tundlikku, aga samas ülekaaluka avaliku huvi objektiks olevat infot avalikkusele edastanud allikale (ja ka toimetajale) – “messenger freedom”. See laieneb muu hulgas ka salastatud info suhtes, v.a otseselt riiklikku julgeolekut ohustav infoedastus. Siinkohal pole rõhutatud mitte ajakirjaniku ja ajakirjandusvabaduse kaitset, vaid lähtealuseks on auditooriumi õigus saada ühiskonna jaoks olulist informatsiooni. Ka siin saab eraldi välja tuua selle osa informatsioonist, mille puhul on lekitamine siiski keelatud (riigisaladus, uurimisjärgus kriminaalasjad jm). See lahendus pakub allikale kaitset ka olukorras, kui ta on tuvastatav kaudselt ajakirjandusorganisatsiooni tahtest sõltumata. See kahandab ka vajadust anonüümsete allikate kasutamiseks ajakirjanduses, sest avalikkusele olulist infot andnud isikut ei saa üldjuhul selle eest karistada.

Käesoleva eelnõu raames on mõned ajakirjandusorganisatsioonid ja -eksperdid esile toonud probleemi, et seaduseelnõu eesmärk näib olevat seadustada teatud juhtumitel allikakaitse printsiibist möödaminek, ajendatuna hiljutistest probleemidest mitme kohtueelse uurimise dokumentide ja Schengeni viisaruumikeelu tühistamise otsuste lekkimisega ajakirjandusse, ning justiitsministeerium oma avalikus kommunikatsioonis ei ole veenvalt neid kahtlusi hajutanud. Kuigi allikakaitse on Eestis aktsepteeritud printsiibina, ei näe me vajadust selle reguleerimiseks seadusega. Pigem näeme ette eelnõus toodud regulatsiooni jõustumise korral JOKK'itamist “lifti unustatud dokumendipaki juhusliku leidmise” jm info päritolu varjavate tegevuste rakendamisega. Meie hinnangul ei välista eelnõu piisavalt avalikkusele olulise informatsiooni peitmist riigisaladuse ja ametkondliku kasutamise piirangu sildi taha.

Et allikakaitse alal pole viimasel ajal märkimisväärseid probleeme esinenud, siis puudub vajadus seda valdkonda rutates seadustega reguleerida (toimub eneseregulatiivne hea tava, mida osapooled üldjoontes respekteerivad) ning mõistlik oleks enne regulatsiooni kehtestamist avalikult, professionaalseid ringkondi kaasates läbi viia seotud väärtusi selitav debatt, mis on nüüd tekkinud alles käesoleva eelnõu kooskõlastusele saatmisega.

Mittevaralise kahju hüvitusega seonduv regulatsioon. Arvestades Eestis välja kujunenud olukorda, tuleb eelnõus välja pakutud regulatsiooni pigem toetada. Praegune kohtupraktika mittevaralise kahju väljamõistmisel on sedavõrd tagasihoidlik, et see ei motiveeri väljaandjat investeerima produktsiooni kvaliteeti, s.h mehhanismidesse, mis ennetaksid isikutele moraalse kahju tekkimist, näiteks faktide ilmumiseelse süvakontrolli rakendamisse vms. Tegu ei ole karistusega enne süütegu, nagu praegu on seda sätet tõlgendatud, vaid tekkinud mittevaralise kahju hüvitamisega ulatuses, mis hoiab preventiivselt ära järgnevad võimalikud samalaadsed kahjupõhjustamised. Usutavasti välistab mõistlikkuse printsiip eelnõus sätestatava VÕSi uue regulatsiooni väärkasutuse viisil, mis võimaldaks muuta üht või teist ajakirjandusorganisatsiooni maksejõuetuks ja seeläbi väljaanne sulgeda. Ühtlasi peaks eelnõu määratlema, kes on vastutav mittevaralise kahju tekkimise korral. On see ajakirjanik, on see toimetus (eesotsas peatoimetajaga) või on see kirjastaja (väljaandev juriidiline isik)? Praegune kohtupraktika on kostjatena kaasanud nii ajakirjanikke, kaubamärke, toimetusi kui ka väljaandjaid. Meie hinnangul võiks kohustatud isikuks olla eeskätt väljaandja.

23.11.2009