Appi, meid ahistatakse! Vaade Kristjan Rahnu juhtumi kajastustele
Epp Lauk, Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor

Viimasel ajal on mitmete suurte ja väikeste skandaalidega seoses kõlanud juhtivate ajakirjanike ja ajakirjandusjuhtide suust hoiatusi ja etteheiteid, et Eestis on tekkinud oht ajakirjandus- ja sõnavabadusele. Tahan siinkohal teha ühe olulise täpsustuse.

Ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus ei ole kattuvad mõisted. Eestis on ajakirjanduse vabadus suurem, kui enamikus maailma maades. Kui vaadata Piirideta Reporterite 2007. aasta ajakirjandusvabaduse indeksit (www.rsf.org), siis Eesti seisab 169 riigi hulgas 3.-4. kohal koos Slovakkiaga, eespool isegi kõrge ajakirjanduskultuuriga Soomest ja Rootsist.

Sõnavabadus ei ole institutsionaalne, vaid individuaalne vabadus ja kuulub inimese põhiõiguste hulka. Mitte kumbki, ei sõna- ega ajakirjandusvabadus pole absoluutsed, vaid neid reguleerivad seadused ja hea tava. Kõik need vabadused lõppevad seal, kus nad hakkavad riivama teise inimese väärikust, head nime ja teisi põhiõigusi.

Milles siis küsimus?
Seoses sportlase Kristjan Rahnu vastu tõstetud kuriteokahtlusega on tekkinud arutelu selle ümber, kas ajakirjandus rikkus või ei rikkunud antud juhul eetikakoodeksi seda punkti (4.4), mis ütleb: “Ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust”.

Oma esinemises Raadio 2 saates “Silmad lahti!” 27.veebruaril ja selle põhjal avaldatud Eesti Rahvusringhäälingu pressiteates ning ajalehtede uudistes väitis Mihkel Kärmas, et etteheited ajakirjandusele süütuse presumptsiooni rikkumises Kristjan Rahnu juhtumi puhul on alusetud ning ohustavad sõnavabadust. Tema sõnul süüdistati ajakirjandust selles, et see teavitas avalikkust Rahnu vastu tõstetud kahtlustest. Viimases “Vabariigi kodanike” saates (29. veebruar 2008) ETV-s oli teema taas põhjaliku arutuse all ja kõlama jäi mõte, et ajakirjandus küll kohati käitus piiripealselt, aga siiski reegleid järgides.

Küsimus polegi selles, et ajakirjandus Rahnu juhtumit kajastas. Eetikakoodeks ega ka ükski muu regulatsioon ei ütle, et avalikkust ei või teavitada võimalikust kuriteost. Ja seda pole ka Rahnu juhtumi meediakajastuse kritiseerijad väitnud.

Ent vaadakem konkreetsete tekstide alusel, kuidas ajakirjanduses kahe esimese päeva jooksul (20.-21.veebruaril) Rahnu juhtimit käsitleti.

“Kurjategijana käsitlemine” ajakirjanduses väljendub kuriteost kui sündinud faktist rääkimises-kirjutamises seostatult konkreetse isikuga ja karistuse kirjeldamisega.

“Nagu selgus, olidki Rahnu (28) ja tema ekssportlasest sõber, 2003. aasta Eesti sisemeistrivõistluste 60 meetri jooksu hõbedamees, Eesti rahvuskoondistki Balti matšil ja Euroopa karika teatejooksudes esindanud Taavi Rim pannud Tallinnas tööle mõned korterlõbumajad.” “Pärast kaks päeva kestnud ülekuulamisi esitati kolmikule eile süüdistus prostitutsioonile kaasaaitamises ja kuritegelikku ühendusse kuulumises. Karistusseadustik näeb selle eest maksimumina ette 12-aastase vangistuse.” (Postimees Online 21.02.2008, Postimees 21.02. 2008, Pärnu Postimees 22.02.2008). (Minu rõhutused, E.L.)

Teadaolevalt ei ole õiguskaitseorganid Rahnule süüdistust veel esitanud, ühtki kahtlustust pole ka ametlikult kinnitatud. Ülaltoodud tekst aga ei jäta kahtlust sportlas(t)e süüs.

Eesti Päevaleht ja EPL Online avaldasid kahe päeva jooksul (20.-21. veebruaril) seitse Rahnu juhtumit eri vaatepunktidest käsitlevat lugu, millest viies korrati sõnasõnalt kaht lõiku: “Politsei vahistas Rahnu ööl vastu teisipäeva ja vabastas ta allkirja vastu eile õhtul. Noorsportlast kahtlustatakse prostitutsioonile kaasa aitamises ning kuritegeliku ühenduse loomises. Lisaks Rahnule toimetati kaheks ööpäevaks arestimajja ka Eesti endine sprinter Taavi Rim. Kahtlustuse sisu seisneb selles, et noormehed üürisid üle Tallinnas mitu korterit ning panid sinna lõbutüdrukutena tööle hulga neide. Kergejõustiklaste väidetavat varjatud seksiäri reklaamiti mitmetes netiportaalides ja ajalehtedes.”

Viimane lõik oli täpselt samas sõnastuses ka SL Õhtulehe samateemalises uudises.

Formaalselt oleks siin kõik nagu JOKK, aga kui selline tekst tuleb lühikese aja jooksul ebatavalise sagedusega, siis selle sisu kumuleerub ja ainus järeldus, mis lugeja teeb, on – süüdi! Väidetavat kuritegu on rõhutatud nii tugevalt, et hoolimata konkreetsest sõnastusest tekib süüdistav efekt. Ka niisugune võte on ebaeetiline ja käsitletav eetikakoodeksi punkt 4.4. rikkumisena.

Informatsiooni allikana viitavad ajalehed üksnes anonüümkirjale ja “Pealtnägijale”. Anonüümkirja usaldusväärsus allikana on reeglina enam kui küsitav (kuigi sellestki reeglist võib olla erandeid). Kust sai “Pealtnägija” oma informatsiooni, seda me ka ei tea ja tõenäoliselt teada ei saa. Siseministri väitel on tegu infolekkega õigussüsteemist. See on aga juba teine teema.

Tahaksin nüüd küsida, kus näeb Mihkel Kärmas antud juhul sõnavabaduse ahistamist? Kriitika, mis osutab ajakirjanduse hea tava rikkumisele, ei ohusta küll kellegi sõnavabadust.

On kahetsusväärne, et Rahvusringhääling ilma ajakirjanduskajastust põhjalikumalt analüüsimata kordas oma pressiteates Kärmase seisukohti ja sellega asus samale poolele hea tava rikkujatega.


Avaldatud siin rubriigis 07.03.08.