Eneseregulatsioon või iseregulatsioon?
Epp Lauk, Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor, ASNi esimees

Kui ajalehed vastastikusel kokkuleppel blokeerivad ühe kriitilise allika/hääle ja teatavad, et arvestavad ainult Pressinõukogult tulevat kriitikat, siis on selge, et meil pole mingit enseregulatsiooni, on ainult selle simulatsioon. Milline on kodaniku usaldus eneseregulatsiooni organi vastu, kus istuvad viis peatoimetajat (10st liikmest) ja kellele ta kaebab nendesamade peatoimetajate juhitud lehtede üle? Ka Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik suunab inimesed, kes tema menetlusega rahule ei jäänud, samuti Pressinõukogusse, kus ta ise liikmeks on.

Tuleb välja, et meedia ise reguleerib, keda ta kuulda võtab ja keda summutab. See pole enese-, vaid ISEREGULATSIOON – meediakanalid ei reguleeri enda käitumist, vaid seda, kes ja kuidas tohib neist avalikkuses rääkida.

Igasugune regulatsioon ei ole tsensuur. Kui meedia ei tule eneseregulatsiooniga toime, siis hakkab riik tegema katseid reguleerida meediat seaduste kehtestamisega. Sellest saadakse väga hästi aru, et kui ühiskond on andnud poliitikutele suure võimu, siis kaasneb sellega vastutus ja aruandekohustus. Meedia kontrollib poliitikute võimukasutust väga valvsalt. Ent meedial endal on sama suur võim, kui mitte suuremgi. Kui nüüd küsida, kuidas on tagatud selle võimu vastutustundlik kasutamine, kes valvab, et seda võimu ei kuritarvitata, siis naelutatakse küsija risti kui tsensuuri kehtestamise apologeet. Iga reguleerimise püüe tõlgitakse otsekohe tsensuuriks ja sõnavabaduse ohustamiseks. Kuid kas see pole sõnavabadusele ohtlik, kui meediaorganisatsioonide kokkuleppel mõned hääled ühiskonnas üldse summutatakse? Kui tõendatuna on tulnud päevavalgele üks selline juhtum (ASNi ignoreerimine), siis mis annab põhjust uskuda, et neid kokkuleppeid pole rohkem?

Kui ma rääkisin telejaama vastutusest oma programmi eest, heitis endine telejuht Ilmar Raag mulle ette soovi otsesaated keelata ja meediat riikliku regulatsiooniga ahistama hakata. Ta tõi näite, et kui telejaam kannab üle Riigikogu käestläinud debati, siis kuidas saab telejaam selle eest vastutada?

Aga millest mina tegelikult rääkisin? Teleprogrammist, mille loob ja organiseerib telekanal ja mille eest ta paraku täiel määral peab vastutama. Ma ei väitnudki, et telejaam vastutab iga suvalise käestläinud debati ülekande eest, eriti veel sellise eest, mida ta institutsionaalselt ei korralda ega kontrolli. Sündmusi, mida telejaam vahendab, ei saagi meediaorganisatsioon mõjutada. Kuhu aga jõuaksime Raagi ja Tammerki loogikaga, et telejaam ei vastuta ka otsesaates toimuva eest? Siis võib ju alati, kui asi väljub saatejuhi kontrolli alt, käsi laiutada ja teatada, et nojah, juhtus, ega meie süüdi ei ole, see oli otsesaade. Minu väide on, et telejaam vastutab oma tegevuse eest nagu igaüks meist vastutab oma käitumise ja sõnade eest.