Huvide konflikt ajakirjanduses: Tartu tudengisaate näitel
Liisi Toom, Tartu Ülikooli ajaloo- ja ajakirjanduse üliõpilane

Analüüs Tartu FMi saate „Tudengimaailm” põhjal


Tänapäeval on maad võtmas firmade järjest suurem ettevaatlikkus oma töötajate suhtes. Töövõtjatel palutakse sõlmida huvide konflikti lepinguid, mis sätestavad reeglid nii firma kliendiandmebaasi omandikuuluvuse kohta kui ka näiteks intellektuaalse vara kasutamise võimalikkusest tööandja firmast väljaspool. Huvide konflikt ajakirjanduses omab aga hoopis teist väärtust.

Eeldades, et ajakirjandus on „neljas võim”, ühiskonna „valvekoer” ja inimestele olulise info edastaja, siis siin mängivad ajakirjaniku huvid rohkem rolli kui ühes firmas, sest teatud mõttes on ajakirjanikud vastutavad terve ühiskonna ees. Käesolevas artiklis arutlen ajakirjaniku rollikonflikti üle, kasutades analüüsiks ühte endise Tartu FM (praeguse Sun FM) 18. oktoobri 2006 „Tudengimaailma” saadet.

Võim valida

Tõenäoliselt nõustuvad kõik, et ükski inimene ei suuda olla sajaprotsendiliselt objektiivne ja sõltumatu. Meid on kasvatatud ja õpetatud elama mingite väärtushinnangute, maailmavaadete ja uskumuste järgi, seega loota, et oleme mingis küsimuses neutraalsed, käib inimese loomusele vastu. Siiski oodatakse ajakirjanikelt sõltumatust ja objektiivsust, mis on kirjalikult sätestatud Eestis ajakirjanduseetika koodeksina. Koodeks on ajakirjanduse üks eneseregulatsiooni võimalus, mis ei oma seadusandlikku võimu.

Ajakirjanikud, omades juurdepääsu suurtele massidele, on suure võimu valdajad. Neile on antud see ootuses saada sõltumatut, värsket ja olulist infot ühiskonnas toimuva kohta, kommentaaride vahetamise võimalusena, või meelelahutuse edastamiseks. Maailmas toimub aga niivõrd palju erinevaid sündmusi, et ajakirjandusse saab mahutada vaid osakese sellest ja siinkohal hakkab rolli mängima ajakirjanik ja/või ajakirjandusorganisatsioon, kes suurest hulgast informatsioonist teeb valiku. Valikuprotsess aga toimub juba nii ajakirjaniku, kui ka meediumi huvidest lähtuvalt ning avalikkuse huvist informatsiooni saada (kui inimesi ei huvitaks ilm, siis puuduksid ilmateadaanded).

Siinkohal on ere näide ajakirjaniku valikust juba mainitud saade „Tudengimaailm”. Saade on raadiojaama, Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse ja tudengiorganisatsiooni AIESEC koostööl toimiv tudengitele neid huvitavaid teemasid käsitlev saade, mida juhivad TÜ Üliõpilasesinduse ja AIESECiga seotud isikud. Eelmise aasta Tudengipäevade raames toimus saade, mis on „/…/ tavalisest pisut erinev, kuna on ainult üks teema /…/” (tsitaat „Tudengimaailma” saatest, M. Vaheri sõnadest), kus käsitleti vaid organisatsiooni AIESEC. Ehk siis kui tavaliselt on saates olnud mitu teemat, siis analüüsitud saates vaid üks teema, üks organisatsioon. Saate teema vajalikkust põhjendas saatejuht Marjam Vaher, sellega, et sügisel on tudengitel suurem huvi erinevate tudengiorganisatsioonide vastu, mistõttu soovitigi pakkuda võimalust vähemalt ühe organisatsiooniga tutvust teha. Kohe saate alguses annab saatejuht ka teada, et ta ise on AIESECi president.

Tekib küsimus, et kas saatesse valitud organisatsioon oleks võinud olla teine, kui saatejuht oleks kuulunud mõnda teise organisatsiooni? Tõenäoliselt küll. Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb, et „ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses” (p 2.3). koodeksit järgides oleks pidanud intervjuud AIESECi esindajatega viima läbi teine saatejuht, kes ei oleks AIESECiga seotud. Miks seda ei tehtud, ei ole teada.

Kindlasti on organisatsiooni president parim inimene, kes võiks organisatsiooni tutvustada ning antud saade kajastab mittetulunduslikku tudengiorganisatsiooni saates, mis on suunatud üsna väikesele sihtauditooriumile. Sama käitumine mõnes suuremas päevalehes ja mõnda laiemaid gruppe huvitava teema juures võinuks saada kriitika osaliseks.

Mis on eesmärk?

Ajakirjanduse peamiseks eesmärgiks on vahendada informatsiooni. „Tudengimaailma” saadet kuulates võib leida kaks eesmärki: ühelt poolt eesmärk pakkuda informatsiooni, teisalt ajakirjaniku enda varjatud huvi organisatsiooni, kus ta töötab, reklaamida. AIESECist räägitakse umbes poole tunni jooksul, kusjuures sisu tihtipeale kattub ning laskub liiga lähedale reklaamižanrile.

Saatejuht tõstatas saate alguses probleemi, et tudengitel puudub informatsioon, millega organisatsioonid tegelevad. Antud hetkel kuulajast lähtumisel oleks selle aja jooksul, mis kasutati AIESECi tutvustamisele, saanud tutvustada, veel kahte-kolme tudengiorganisatsiooni. Saateks kulunud umbes poole tunni jooksul aga ei mainitud ühtegi teist paljudest organisatsioonidest, ega mainitud, kust teavet organisatsioonide kohta saab. Ühelt poolt tõepoolest räägitakse väga põhjalikult ühest organisatsioonist (alustatakse organisatsiooni tähendusest saate külalistele, telefonikõne välispraktikal olevale tudengile, liitumisprotsessi tutvustus), kuid ei anta võimalust teiste huvidega inimestele leida neile sobivat organisatsiooni.

Saatejuht või saate külaline?

Uudisloo puhul on selge, et uudise edastaja ei tohi oma arvamust mingil viisil väljendada. Esitada tuleb fakte, fakte ja veelkord fakte. Teistes ajakirjandusžanrites on reeglid erinevad, ehk ka vabamad. Analüüsi all olevas saates vahetab saatejuht rolli, olles kord saatejuht ja intervjueerija ja teisalt võttes AIESECi esindaja rolli, kasutades väljendeid „…meie organisatsioon, räägime oma tegevustest; meil on inimesi, kes…” (tsitaat „Tudengimaailma” saatest, M. Vaheri sõnadest). Kuna saatejuht kohe saate alguses andis kuulajale teada, et ta ise on organisatsiooni president, siis on tema positsiooni vahetus arusaadav.

Küll aga näitab see seda, kui keeruline on ajakirjanikul jääda kõrvalt vaatajaks, teemat uurivaks ja seeläbi sõltumatuks. Olles organisatsiooniga seotud, oskab ta küsida küsimusi, mis toovad välja parima, kuid ei esita saate külalistele väljakutset, mida kõrvalseisja ehk oleks võinud teha.

Lahendus?

Ajakirjaniku amet on omandanud ühiskonnas erilise staatuse, olles pigem vastutav oma lugejate-kuulajate-vaatajate ehk üldise avalikkuse ees kui oma otsese tööandja ees. Huvide konflikti korral on üheks lahenduseks auditooriumi teavitamine ajakirjaniku kallutatusest: kuhu organisatsiooni ta kuulub, milliseid vaateid järgib. Seda on ka „Tudengimaailma” saate puhul tehtud. Nii on ajakirjanik aus auditooriumi suhtes ja auditoorium saab arvesse võtta, et ajakirjanik on antud teemas kallutatud. Kui meediaorganisatsioon soovib säilitada auditooriumi usaldust, siis peavad motiivid ja eesmärgid ajakirjandusliku teksti taga olema võimalikult läbipaistvad. Nii peab ka ajakirjanik, kes tahab oma lugejate/kuulajate silmis usaldusväärseks jääda, olema oma motiivides ausad.



Kasutatud materjalid:
Chadwick, Ruth. The concise Encyclopedia of Ethics in Politics and the Media. Academic Press; 2001
Crisell, Andrew. Understanding Radio. Routledge; 1994 (2nd edition)
Harro, Halliki. Ajakirjanduse õiguslik regulatsioon Eestis aastail 1918 – 1940 ja 1990 - 1993. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1994
Harro, Halliki. Ajakirjandusvabadusest kommunikatsioonivabaduse poole : võrdlev ülevaade erinevate maade ajakirjandustavadest. Tartu Ülikooli Kirjastus; 1996
Sanders, Karen. Ethics & journalism. SAGE Publications Ltd; 2003