Kes usaldab nimeta sõnumitoojat?
Epp Lauk, Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor

“Ühe koolitüdruku isa sõnul ütles üks õpetaja klassi ees eelmisel nädalal, et tal on lahtine tuberkuloos.” See lause on tsitaat uudisloost, mis käsitles tõsist probleemi – tuberkuloosipuhangut koolis.

Mitmekülgse ja paikapidava info asemel pakuti avalikkusele kuulujuttu stiilis “üks naine eile turul rääkis”.

Eesti ajakirjanduses ilmuvate uudiste lähem analüüs näitab, et anonüümsust kasutatakse sageli veenva vajaduseta. Seda valdavalt negatiivsete arvamuste, mitte faktide avaldamiseks ning mitte üksnes poliitikute puhul.

Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks rõhutab, et “ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta” (punkt 1.2). Informeeritus on tänapäeval suuremgi rikkus kui raha: see aitab ümbritsevas maailmas orienteeruda ning end kindlamalt tunda. Et sõnumitoojat usaldada, peaksime teadma, kelle sõnumiga ta tuleb. Teisisõnu – mis või kes on allikas. Anonüümse allika kasutamine on alati seotud riskiga, kusjuures väljaanne paneb kaalule oma kalleima vara (maine) ja ajakirjanik oma ametialase kapitali (nime).

Skandaalide sütik

Möödunud aasta juunis tehti USA-s Associated Pressi eestvõttel lugejaküsitlus. See näitas, et ligi pooled vastanuist ei usaldanud lugusid, milles oli kasutatud anonüümseid allikaid, ja üksnes 11% pidas sellist infot usaldatavaks.

Ometi on ajakirjandus tänu anonüümsetele allikatele avastanud ja avalikustanud skandaale, mis on kõigutanud valitsusi ja kukutanud vähemalt ühe presidendi. Washington Post lükkas 1974. aastal presidenditoolilt Richard Nixoni, tõestades varjatuks jäänud allikale toetudes, et president oli lasknud lindistada oma poliitiliste vastaste kõnelusi. Müstilise informaatori nime varjas ajaleht üle 30 aasta.

Kes ja mis puhul vajab ning kasutab ajakirjanduses anonüümsust? Millal on allika saladusse jätmine õigustatud, millal koguni vältimatu? Need on küsimused, millele ühest vastust polegi. Ideaalis peaks allikas jääma varjatuks vaid siis, kui avalikustamine paneks ohtu tema elu, hävitaks karjääri või purustaks perekonna. Samuti siis, kui avalikkusele tähtsa konfidentsiaalse info saamiseks ei ole muud võimalust. Tegelikkuses on igal üksikul juhul tähtis küsida, kas allika anonüümsust on vaja – kas temalt saadud info on nii väärtuslik, et kaalub üles kõik kaasnevad riskid, sh võimaluse, et allikas lekitab valeinfot.

Üks piinlikumaid ja traagiliste tagajärgedega anonüümse allika kasutamisega komistamisi oli mullune Newsweeki lugu sellest, kuidas USA sõdurid mõnitasid Guantanamo sõjaväebaasis muslimitest vange, lastes nende pühakirja tualetipotist alla. Seepeale Afganistanis puhkenud USA-vastastes rahutustes sai inimesi surma. Lugu oli saadud anonüümsust palunud valitsusallikalt, kes hiljem oma sõnu ei kinnitanud. Nii oli Newsweek sunnitud vabandust paluma ja oma loo ise ümber lükkama. Kuigi viga ausalt tunnistati, sai ajakirja usaldusväärsus lugejate silmis kõva hoobi.

John Kennedy on öelnud, et riigilaev on ainus laev, mis lekib ülevalt. Seda näib kinnitavat tõik, et enamik paljastavaid meedia-skandaale on saanud alguse poliitikute lekitatud infost. Seejuures jätab ajakirjandus lugejatele tihti mulje, et tegemist on juurdleva ajakirjanduse saavutusega. Selle markantseim näide meie lehtedest puudutab Edgar Savisaare majaostu kajastamist.

Võimalus allikad anonüümseks jätta on meelitanud ajakirjanikke kirjutama libauudiseid või plagiaati. On juhtunud, et isegi Pulitzeri auhinna saanud ajakirjanike lood on osutunud väljamõeldisteks. USA-s ilmus kaks aastat tagasi New York Timesi endise reporteri Jayson Blairi raamat “Burning Down My Master’s House”. Blair räägib, kuidas ta kirjutas temale kuulsust toonud lood teiste ajakirjanike artiklite põhjal kokku, ilma et oleks ise allikatega kohtunud ning õigeid autoreid maininud. Osa lugusid oli aga täielikult tema enda fantaasia vili. Ka Eesti ajakirjanduse annaalides leidub oma Jayson Blair – mõni aasta tagasi Eesti Ekspressi autorina tuntuks saanud Argo Riistan.

Põhjendage anonüümsust

Kui allika anonüümsus on vältimatu, on lugejal ikkagi õigus teada, miks allikas nõustus infot andma ning miks toimetus peab seda infot nii tähtsaks ja allikat niivõrd usaldab. Seepärast on vähe öelda, et tegu on hästi informeeritud allikaga. (Kas ajaleht kasutab siis ka halvasti informeeritud allikaid?) Allika kohta tuleks anda rohkem infot, näiteks “valitsusele lähedalseisev ekspert, kes osales raporti koostamisel”.

Briti ja Ameerika kvaliteetlehed ning Associated Press on kehtestanud reeglid, mis lubavad allika anonüümseks jätta üksnes erandjuhtudel ja ainult info, mitte arvamuste saamiseks. New York Timesi reeglid kohustavad reporterit konfidentsiaalse info saamisel veenma allikat, et ta lubaks end siiski nimepidi nimetada. Samuti keelab NYT kasutada ano-nüümset allikat, kui sama infot saab teiselt allikalt, keda on võimalik nimetada.

Kui sõnumitooja oma allikaid lugejatele-vaatajatele esitleb, näitab ta neile oma lugupidamist. Nii kogub ta usalduskrediiti ka nendeks kordadeks, kui tõesti peab allika enda teada jätma.


Ilmunud ajalehes "Eesti Päevaleht", 14. augustil 2006