Kes tembeldada süüdlaseks?
Halliki Harro-Loit, Tartu Ülikooli dotsent

Süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine ajakirjanduses on toimetaja jaoks üks keerulisemaid ülesandeid – ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks on kellegi süü eeldamine uudisväärtuslikum (konfliktsem) kui küsimus: mis tegelikult juhtus? Süütust eeldav kriitiline küsimus juhtunu kohta nõuab mahult palju suuremat teabetöötlust kui kellegi arreteerimisest või kahtlustamisest teatamine.

Siit tekib teine meediaregulatsioonis oluline küsimus: kuivõrd näiteks kellegi arreteerimisuudis või kahtlustatava identifitseerimine on süütuse presumptsiooni rikkumine?

Arvan, et süüdlaseks tembeldamine sõltub ühiskonnas valdavast tavamõtlemisest. Inimestevahelisi vestlusi kuulates, uudiseid ja nende kommentaare lugedes ning muid tekste analüüsides olen jõudnud arusaamisele, et süü eeldamine on paljude inimeste mõtteviisi osa. Vähemalt mina olen küll kuulnud ohkimist: kuidas need advokaadid küll saavad kurjategijaid kaitsta? Tavakeeles on kahtlustatav, süüdistatav ja süüdimõistetu palju lähedasema tähendusega kui õigusterminoloogias.

Kolmandaks tekib küsimus, mis võiks motiveerida ajakirjanikke lähtuma süütuse eeldusest. Angloameerika kultuuris on saanud üheks ajalooliseks õppetunniks meedia poolt mõjutatud kohtuprotsessid. Näiteks 1950. aastatel Clevelandis toimunud Marilyn Sheppardi mõrvaprotsess sai ajalehtede peamiseks uudiseks, nii et ajakirjandus hakkas mõjutama tunnistusi.

Vandekohus tunnistas Samuel Sheppardi oma abikaasa mõrvas süüdi olevaks ja kohtunik määras talle eluaegse vangistuse. Üle kümne aasta hiljem jõudis kaasus ülemkohtusse, kus leiti, et kohut oli mõistetud ebaõiglaselt, ja mees vabastati, kuid selleks ajaks oli ta juba nii füüsiliselt kui ka vaimselt murdunud ning suri mõne aasta pärast. Meil analoogiline ajalooline kogemus puudub ja vandekohtunikke ka ei ole.

Pigem võiks motivatsiooni, miks eeldada süütust, otsida süüdlaseks konstrueeritu võimalikest kannatustest. Teisisõnu: võib-olla oleks moraalselt õpetlik, kui ajakirjanik X aeg-ajalt kujutleks pealkirja: “Kapo kahtlustab ajakirjanikku X teadliku valeinformatsiooni levitamises isikliku kasusaamise otstarbel.”

Kokkuvõttes usun ma, et süütuse presumptsiooni põhimõtte võidukäik meie ajakirjanduses ei sõltu niivõrd regulatsiooni viisist ja rangusest (kuigi ma ei alahinda seda), kuivõrd eeskätt ajakirjanike analüütilisusest ja võimest otsustada, kas oluline sündmus on ainult sõduri arreteerimine või pigem arreteerimiseni viiva situatsiooni kujunemine. Kas ühiskonna jaoks on oluline teatada, keda kapo või prokurör kahtlustab, või pigem uurimisorganite ja kohtu tegevuse kriitilis-analüütiline jälgimine?


Ilmunud ajalehes "Eesti Päevaleht", 12. aprillil 2006