Sõna ja tema vabadus ajakirjanduses

[Epp Lauk]

Ettekanne seminaril „Sõnavabadus ja pressi eneseregulatsioon“,
Domus Dorpatensis, 9.nov. 2006.

Kuidas tekivad probleemid sõnavabadusega demokraatlikus ühiskonnas?

Kommunikatsioonivabadus on põhiõigus, mille demokraatlik riik tagab oma kodanikele ja massimeediale. Kommunikatsioonivabadus ühendab endas sõnavabaduse (inimese õiguse oma mõtteid väljendada kehtivate seaduste piires) ning õiguse saada informatsiooni ja valida, kust ja millist informatsiooni ta vastu võtab.
Kommunikatsioonivabaduse tingimustena toob McQuail viis aspekti:
- tsensuuri, litsentseerimise või muu valitsusepoolse kontrolli puudumine, teabe ja arvamuste vaba levi ühiskonnas;
- uudistemeedia vabadus saada informatsiooni asjakohastest allikatest = sõnavabadus organisatsiooni tasandil;
- kodanike võrdne õigus ja võimalus uudiseid, arvamusi, haridust, kultuuri jne vabalt vastu võtta ja meediakanalitele juurde pääseda, sealhulgas oma infot või arvamusi meedia kaudu avaldada = sõnavabadus indiviidi tasandil;
- meediakanalite omanike või reklaamiandjate varjatud mõju puudumine uudiste valikule ja väljaöeldud arvamustele;
- uudiste ja arvamuse aktiivne ja kriitiline esitamine toimetuste poolt;

Kui kasvõi üks neist tingimustest puudub või on ebapiisav, ei saa me reaalsest kommunikatsioonivabadusest - sealhulgas ka individuaalsest sõnavabadusest - eriti rääkida. Muidugi pole olemas absoluutset kommunikatsioonivabadust. See on alati teatud ulatuses piiratud, et kaitsta ühiskonda kas strateegiliselt või moraalselt. Nt sõjasaladused ei ole avalik teave, pornograafia tootmine ja levitamine ei ole reeglina lubatud jne. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 10 loetleb hulga tingimusi, mille korral kommunikatsioonivabadust tohib legaalselt piirata.

Kui me vaatame neid kommunikatsioonivabaduse tingimusi ja mõtleme Eesti peale, siis vähemalt kolm viimast tingimust tunduvad üpris problemaatilised. Ja problemaatilised on nad mitte niivõrd ajakirjandusvabaduse, kuivõrd kodanike individuaalse sõnavabaduse aspektist ja ka ajakirjanike sõnavabaduse aspektist. Ajakirjanik indiviidina ei pruugi sugugi olla sama vaba nagu ajakirjandus institutsioonina.

Kuidas on Eesti puhul lugu ajakirjandusvabadusega?
Organisatsioon Reporters Without Borders (Piirideta Reporterid) teeb igal aastal ülevaateid ajakirjandusvabadusest maailmas, hinnates seda 168 maal umbes 50 erineva kriteeriumi järgi. Selle alusel moodustatakse riikide pingerida. 2006. aasta raportis seisab Eesti kõige laialdasema ajakirjandusvabadusega maade esikümnes 6. kohal, võrdsel positsioonil Norraga. (vt www.rsf.org)

Üldjuhul tekivad probleemid sõnavabadusega siis, kui sellega satuvad konflikti inimese teised põhiõigused, nt õigus eraelu kaitsele, õigus konfidentsiaalse info kaitsele jms.
Ajakirjanduse puhul lähtuvad probleemid sõnavabadusega ajakirjanduse, laiemalt - kogu meedia - kahetisest olemusest.

Ühelt poolt on ta ühiskonna kõige olulisem teabekanal ja demokraatia tugi (nimetatakse ka demokraatia valvekoeraks ning neljandaks võimuks), teisalt on aga tegemist kasumit taotleva ettevõttega. Demokraatia valvekoera ning neljanda võimuna on ajakirjandus ühiskonna huvide teenistuses ja ajakirjandusvabadus on seega vajalik eeskätt ühiskonna huvides. Ka oma vabadused ja võimu saab ajakirjandus just selleltsamalt ühiskonnalt ja kodanikelt.
Ajakirjandus kui ettevõtlus ja äri on aga reeglina erakätes ning teenib konkreetsete inimeste või gruppide majanduslikke, aga suurel määral ka poliitilisi huve, sest sellel - äril - on ühiskonnas väga suur võim.
Seega on konflikt siia juba sisse programmeeritud ja küsimus on selles, kuidas neid huvisid omavahel tasakaalustatakse. Siit lähtubki hulgaliselt sõnavabadusega seotud probleeme nii indiviidi, ühiskonna, ajakirjanduse kui ajakirjaniku tasandil.

Üks viis neid konflikte ennetada ja lahendada on seaduste ja kohtu abil. Suurem osa Euroopa riikide põhiseadusi deklareerib inimeste õigused väljendada oma mõtteid, saada ja levitada informatsiooni jne, ning loetleb juhtumid, kus riik võib neid õigusi seadusega piirata.
Paljudes riikides on lisaks olemas ka otseselt massimeediat reguleerivad seadused: nt Lätis seadus Pressi ja muu meedia kohta; Leedus Avaliku informatsiooni vahendamise seadus; Soomes sõnavabaduse seadus, Rootsis pressivabaduse seadus. Osades riikides antakse sõnavabadusele põhiseaduslik garantii ning massimeediale rakendatakse kõiki teisi seadusi nii, nagu muudelegi valdkondadele. Nt reklaamiseadus, avaliku teabe seadus, autorikaitse seadus jt. Nii on nt Norras, aga ka meil Eestis. Eraldi reguleeritakse küll ka sel juhul ringhääling, eriti ringhäälingu avalik-õiguslik funktsioon.
Seadustega reguleerimise kõrvale on paljudes maades loodud meedia eneseregulatsiooni mehhanism, mis näib eriti oluline just seal, kus massimeedia jaoks eraldi seadusi ei ole.

Mis on ajakirjanduse eneseregulatsioon, mis on selle eesmärk?

Eneseregulatsioon on ajakirjanduse professionaalsuse märk – see on vabatahtlik allumine teatud ajakirjanduse enda piires kokkulepitud reeglitele, mis kirjalikult on väljendatud tavaliselt eetikakoodeksites. Ning samuti teatud institutsiooni loomine, kes jälgib, kuidas neist reeglitest kinni peetakse. Sel institutsioonil, mida nimetatakse pressinõukoguks, avaliku sõna nõukoguks, pressikaebuste komisjoniks jms, on õigus ja kohustus reeglite rikkujaid korrale kutsuda. Mõnedes maades, nt Rootsis, Leedus on lisaks pressinõukogule ka nn ombudsmani institutsioon , kes on nn ajakirjandusvolinik e üldsuse advokaat ajakirjanduse ees. Annab nõu ja toetust inimestele, kes tunnevad end kahjustatuna. Temale võib esitada kaebusi ning ombudsman võib ka ise asju algatada (kuid ei algata kohtuasju). Ombudsman annab kaebuse vajadusel edasi pressinõukogule. Rootsis on maailma vanim pressinõukogu – aastast 1916. Rootsis on neile lisaks näiteks veel ajakirjanike liidu eetikakomisjon. 1980. aastatel tekkis veel üks sisemise regulatsiooni viis: ajalehed palkavad endale sõltumatu kriitiku e. public editor ’i (Rootsis nimetatakse läsarombudsman) tavaliselt endise ajakirjaniku, kelle ülesanne on regulaarselt avaldada kriitilisi ülevaateid ajalehe töö kohta, samuti ajalehes ilmunud konkreetsete materjalide kohta ning suhelda lugejatega. Näiteks on seda teinud The Washington Post, NewYork Times, The Guardian, samuti Rootsi Dagens Nyheter.

Pressi eneseregulatsiooni eesmärk on lahendada konflikte ajalehtede ning lugejate vahel ilma kohtusse minemata. See on ühelt poolt soodne inimestele, kellele kohtuskäimine pole ju kaugeltki lihtne ega odav, kuid kes sel viisil saavad nö moraalse kompensatsiooni – ajaleht avaldab tema kohta tehtud tauniva otsuse või vabanduse ja sellega osutab, et on oma viga tunnistanud.
Samas on see kasulik ka ajakirjandusele – lahendades konflikte kohtuväliselt, välditakse kohtupretsendentide tekkimist ning võimuorganite sekkumist, samuti hoitakse ära meedia vabadusi piiravate seaduste vastuvõtmine.

Pressinõukogude liikmeteks on tavaliselt nii ajakirjanduse kui üldsuse esindajad. Üldsuse esindajate osalemine on vajalik tasakaalu huvides, et ei tekiks olukorda, kus üksnes ajakirjanduse esindajad arutavad ajakirjandust puudutavaid kaebusi ja teevad otsuseid. Samal põhjusel on ka pressinõukogude esimehed reeglina ajakirjandusega otseselt mitteseotud inimesed: Soomes on nt praegu selleks politoloog ja minister Kalevi Kivistö, Rootsis, Hollandis, Taanis on esimeesteks juristid, väga paljudes maades kõrgkoolide professorid – nt Austraalias matemaatikaprofessor, sealhulgas meediaprofessorid (Island).

Milline on ajakirjanduse eneseregulatsiooni ajalugu ja tänapäev Eestis?

Millal ja kuidas tekkis Eestis ajakirjanduse eneseregulatsioon ja mis tingimustes?
Eneseregulatsiooni organ loodi Eesti Ajalehtede Liidu (e väljaandjate) algatusel ja selle juurde Soome vastava organi eeskujul 1991.a. See isegi nimetati samamoodi nagu Soomes – Avaliku Sõna Nõukogu = Julkisen Sanan Neuvosto. Suuresti oligi eeskujuks Soome, aga ka Norra, eriti eetikakoodeksi sõnastamisel. ASN oli Ajalehtede Liidu üksus, seda finantseeris EALL ja ka otsustas koosseisu üle.

Miks tekkis vajadus selle järele just siis, 1990.aastate algul?

Pärast nõukogude tsensuurist vabanemist (1990) tekkis olukord, kus ajakirjandus tõlgendas tsensuuri puudumist kui kõigi piirangute puudumist. Eneseregulatsiooni traditsiooni ju polnud, seda ei saanudki tsensuuri olukorras tekkida. Nii kujutatigi ette, et tsensuuri puudumine tähendab vabadust kõike avalikult öelda. Polnud kogemust, kust lähevad piirid, hea ajakirjandustava oli ajakirjanike ja ka üldsuse jaoks defineerimata, kirjutatud reegleid polnud. Puudus ka seaduslik regulatsioon, sest vanu seadusi enam ei järgitud ja uusi veel ei olnud. Nii juhtuski palju hea ajakirjandustava rikkumisi, mis osalt jõudsid ka kohtusse.

ASNi ülesanne sel ajal ei olnud mitte üksnes tegelda inimestelt tulnud kaebustega, vaid ka hea ajakirjandustava reeglite sõnastamisega ning nende tutvustamisega ajakirjanikele ning avalikkusele. Esimese kuue tegevusaasta jooksul menetles ASN üle saja kaebuse, mille käigus sõnastati ka hea ajakirjandustava reeglid, mis 1997.a. võeti vastu kui Eesti Ajakirjanduseetika koodeks. Selleks ajaks oli loodud juba ka meediat reguleerivaid seadusi: nt Ringhäälinguseadus, autorikaitse seadus. Palju diskuteeriti selle üle, kas on vaja eraldi seadust, mis reguleeriks ajakirjandust või ajakirjandusvabadust – isegi neli versiooni liikus ringi – kuid sellist seadust siiani vastu võetud pole ja ilmselt ei ole selle järele ka vajadust. Eetikakoodeks on ASNile kaebuste menetlemise aluseks.

1996.aastaks oli tekkinud olukord, kus otsene seos väljaandjate/omanikega e. Ajalehtede Liiduga andis põhjust küsimusteks ASNi sõltumatuse ja erapooletuse kohta. Seetõttu reorganiseeriti ASN 1997.a. iseseisvaks mittetulundusühinguks „Avalik Sõna“, mida finantseeriti liikmemaksudest. Sama skeem on nt ka Soomes, kus siiski ka riik maksab märgatava osa – ca 1/3 kuludest.
Lepinguosalisteks olid Ajalehtede Liit, Ringhäälingute Liit, Ajakirjanike Liit, Meediakoolitajate Liit, Eesti Raadio, Eesti Televisioon ja Tarbijakaitse Liit. 1999. aastal lisandusid ühingu liikmeskonda Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ja Eesti Kirikute Nõukogu. 2001. aastal oli liikmeks ka uudisteagentuur BNS, kes sama aasta lõpus lahkus liikmeskonnast. 2002 lahkus ASNist Ajalehtede Liit, seejärel Ringhäälingute Liit. Hiljem on liitunud Juristide Liit ja MTÜ Meediaseire. Ühingu eesmärkide teostamiseks moodustati alalise organina Avaliku Sõna Nõukogu, millesse need organisatsioonid delegeerisid oma esindajad. Pärast reorganiseerimist tegutses ASN kui ekspertide kogu, mis lisaks kaebuste menetlemisele püüdis edendada ka ajakirjanduskriitilist diskussiooni ja ajakirjanduskultuuri, samuti harida elanikkonda suhtlemises meediaga.

ASN arutab hea ajakirjandustava rikkumisi inimestelt tulnud kaebuste alusel või ka enda algatusel. Kaebusi menetledes arutab ASN need läbi oma koosolekul, kujundades diskussiooni käigus konsensusliku otsuse. ASN on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt pooled liikmetest ja esimees või üks ase-esimeestest. Otsuste projekte eelnevalt ette valmis ei tehta.

Samuti saadab ASN enne kaebuse arutamist järelepärimised nii väljaandele kui konkreetsele ajakirjanikule, et need saaksid omapoolsed selgitused anda. Kui nädala jooksul pole vastuseid laekunud, menetleb ASN kaebust ka ilma nende seletusteta.

Kodukord näeb ette, et otsused/lahendid saadetakse asjaosalistele, ASNi liikmesorganisatsioonidele ning avaldatakse kodulehel. Asjaosaline väljaanne peab otsuse täisteksti muutmata kujul avaldama seitsme päeva jooksul. Kui ta seda ei tee, saadab ASN selle avalikustamiseks uudisteagentuuridele ja/või teistele meediakanalitele. Vabastava otsuse avaldamine pole kohustuslik ja tavaliselt seda ka ei tehta.

Kasvava konkurentsi tingimustes muutusid suurte päevalehtede juhid üha allergilisemaks ASNi taunivate otsuste ja nende avaldamise suhtes. Viie aasta jooksul – 1997-2001 oli ASN teinud 46 taunivat ja 16 osaliselt taunivat otsust. Näiteks ei avaldanud Eesti Ekspress aastail 2000.-2002.a. taunivat otsust kolmel korral ning kahel korral avaldas otsuse endale meelepärasemaks muudetud sõnastuses. 2001.a. lõi EE ka vabastava otsuse avaldamise pretsedendi (mida küll ühelgi maal tavaliselt ei tehta). See avaldati suure pealkirja all ja kaebaja pildiga, millel allkiri: „Sai lüüa…“. Selline viis vabastavat otsust avaldada kahtlemata ei ole hea näide eneseregulatsioonist. Lugejasse suhtuti kui vaenlasesse, keda oli vaja lüüa.

Eesti Meediakoolitajate Liit saatis pika arupärimise Eesti Ajalehtede Liidule, miks selle liikmeslehed ei järgi eneseregulatsiooni nõudeid. Selle peale sisulist vastust ei saadud. EALLi kogu järgnev tegevus oli suunatud ASNi töövõime halvamisele. 9. jaanuaril 2002 peatati EALLi initsiatiivil kaebuste arutamine ASNis. Kuigi Ajalehtede Liit rääkis avalikult ASNi tabanud kriisist, ei tulnud sealt ühtki konstruktiivset ettepanekut selle kriisi põhjuste analüüsimiseks või sellest ülesaamiseks. Ainus retsept, mida pakuti, oli esimehe tagasikutsumine, hiljem koguni ASNi laialisaatmine. Pärast seda, kui ASNi üldkogu 8. mail otsustas tegevust jätkata (kõik tollased liikmed peale EALLi pidasid seda võimalikuks) ja uuesti alustada kaebuste arutamist, teatas Ajalehtede Liit oma lahkulöömisest ASNist ning uue eneseregulatsiooni organi – Pressinõukogu – loomisest.
Tollane Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi selgitas oma lehes, kuidas peatoimetajad ajakirjanduse eneseregulatsiooni mõistavad: „---ajakirjandus loob ise endale (minu rõhutus – E.L.) ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisreeglid ehk eetikakoodeksi ja ka autoriteetse kogu, kes kaebusi menetleb“ (EPL 02.09.2002).

Nii ka toimiti. Ajalehtede Liit, esinedes kogu Eesti ajakirjanduse nimel (kuigi kõik ajalehed polegi liikmed), asutas Pressinõukogu, mis on tõepoolest loodud teistel alustel kui ASN. Seda väljendab ka PN koduleheküljel ilmunud inglisekeelne uudis, millest võib lugeda järgmist: "Ajalehtede Liit sai õppetunni, et pressieetika nõukogus ei tohi olla institutsionaalseid liikmeid, sest asjatundmatud liikmesorganisatsioonid, nagu tarbijakaitse liit, kirikute nõukogu ja ringhäälingud, ei suutnud aru saada ajalehetööstuse murest ASNi autoriteedi langemise pärast toimetajate silmis…"

Seega on otse välja öeldud, miks oli vaja moodustada uus eneseregulatsiooni organ: ASNi kuulus liiga palju avalikkuse esindajaid, kes ei mõistnud ega arvestanud peatoimetajate huvisid. Praegu on see viga parandatud. Euroopas pole ühtki teist pressinõukogu, kus 40% liikmetest ehk10st neli on peatoimetajad, kaasa arvatud esimees! Ent kelle huvides peaks ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ töötama?

EALL tegi ka jõulise kampaania, teatades kõigis ajalehtedes PN asutamisest ja sealtpeale on ka ajalehtede impressumites märge, mis juhatab lugeja kaebama PN-le, kui ta tunneb, et talle on liiga tehtud. Varem Avaliku Sõna Nõukogu suhtes sellist lojaalsust ei demonstreeritud.

Vastavalt peatoimetajate kokkuleppele ei avalda ajalehed enam ASNi otsuseid ega muid ASNilt tulevaid materjale. Blokaad on suhteliselt täielik. Näiteks 2003.a. seoses Ain Seppiku juhtumi kajastamisega EPL-s ja PM-s tegi ASN avalduse, kus osutas hea ajakirjandustava rikkumistele ja manipuleerimisvõtetele mõlemas lehes. Kõigile meediakanalitele saadetud avaldus ilmus vaid Delfis ja Raadio Vaba Euroopas. Kanal 2 refereeris avaldust osaliselt, kuid kutsus seda kommenteerima tollase Pressinõukogu esimehe Sulev Valneri, kes just päev varem oli Seppikut ajalehes tugevalt rünnanud.

Samuti ei vasta peatoimetajad ASNi päringutele. Ajakirjanikud mõnikord vastavad, mõnikord annavad seletusi telefoni teel, lisades, et see on off-the-record, sest neil olevat keelatud ASNiga suhelda. Korra juhtus isegi see, et oma selgituse kogemata (?) saatnud Äripäeva ajakirjanik teatas järgmisel päeval oma selgituse „tagasikutsumisest“.

Veel üks näide sellest, kuidas toimetus võib kasutada sõnavabaduse vastu oma vabadust materjali mitte avaldada.
5.oktoobril Tallinnas ETV meediakonverentsil, tõstis Riigikogu liige Aino Runge küsimuse, miks ajalehed, ta nimetas ka konkreetselt Postimeest, räägivad küll Saksa armees võidelnud veteranidest, aga ei avalda midagi Nõukogude armees võidelnud veteranidest, kes on samuti moodustanud oma organisatsioone ja kes samuti ei saanud ise valida, kummal poolel sõdida. Ta oli pakkunud Postimehele artiklit, kuid seda ei avaldatud. Kui Aino Runge küsis, miks, siis ta vastust ei saanud.
Nõukogude armee veteranidel, keda on tõenäoliselt rohkemgi kui Saksa armee omi, on kindlasti samuti probleeme, millest nad tahavad avalikult rääkida, aga ajalehtede toimetused otsustavad, et nende probleemid pole seda väärt!
Seepärast ma väidangi, et ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus ei ole üks ja sama.
Ajakirjandusvabadus on institutsiooni privileeg, mis ei laiene üksikisikule – ei lihtinimesele ega ajakirjanikulegi. Ajakirjanik on paratamatult tööandjast sõltuv. Missugune see sõltuvus on ja kui kaugele see ulatub ning kas see toob kaasa ajakirjaniku enesetsensuuri, oleneb nii üldisest ajakirjanduskultuurist, tööturu tingimusetest kui konkreetsest toimetusest.

Miks on Eestis kerge head ajakirjandustava rikkuda?

- Eestis puudub selline efektiivne mehhanism, mis takistaks eetikapiiride ületamist ajakirjanike või väljaannete poolt (eetikakoodeksi järgimine on ajakirjanike südametunnistuse asi), pressinõukogu ega ASN ei saa rakendada mingeid tõsiseid sanktsioone rikkujatele; madal ajakirjanduskultuur;
- pole piisavalt palju selgeid kohtukaasusi piisavalt suurte kahjutasu nõuetega, et see meediaorganisatsioone sunniks hea tava järgimisele rohkem rõhku panema;
- Vabaturumajandus on hakanud kaudselt reguleerima ajakirjanike sõnavabadust ja ametialast käitumist: tuleb kirjutada nii, et see müüks ;
- Ajakirjandusvabadus ei ole sama, mis sõnavabadus. Ajakirjandus võib oma vabadust ka sõnavabaduse vastu kasutada.

Mida võiks teha?
1) Luua ka meil toimetuste juurde nn lugejate ombudsmani koht – kellel oleks täiesti autonoomne vabadus ajalehe tööd arvustada ja kelle kriitilised artiklid ka regulaarselt ilmuksid. See kindlasti sunniks hoolikamalt mõtlema, kuidas ja mida tehakse ja avaldatakse või ei avaldata.
2) Suuremad kahjunõuded moraalse kahju põhjustamise eest ja kergem tee kahjunõuete kättesaamiseks kohtus.
3) Peatoimetajate suurem sõltumatus väljaandja majandushuvidest. – Kuidas on see võimalik? Ajaleht, mis ei tooda omanikule kasumit ja heal juhul ei tööta kahjumiga, või mida peab koguni teiste toodete kasumist doteerima, tundub ärilisest seisukohast mõttetu.Aga siin kujunebki küsimus sellest, et ajakirjandus pole lihtsalt saapavabrik.
_________________
Prof. Epp Lauk on ASNi esimees

[Administraator]

Vaata valimikku käsitlustest probleemide kohta meedia eneseregulatsiooni ümber.

[Vello]

Ajalehtede Liit on küll endiselt teist meelt. Nende vaatepunktist oli ASN sisekriisis ning "asjatundmatud" liikmesorganisatsioonid (s.h ringhäälingud) ei mõistnud ajalehetööstuse muret.

[Hugo]

Mis tähendus sellel nn eneseregulatsioonil üldse on? Mingit karistust ju ei järgne! Lihtsalt üks kinnimätsimine halvemal juhul koos näpuviibutamisega. Hõrr...

[Halliki Harro]

Ajakirjanduse eneseregulatsioon toimibki sisuliselt siis, kui võimalikud trahvid eksimuste eest hakkavad oluliselt mõjutama omaniku rahakotti. Kui ei ole reaalset ohtu (loe: kohtupraktikat), et kedagi kahjustava informatsiooni avaldamise eest tuleb tekitatud kahju kinni maksta, siis eneseregulatsioon ongi pigem võimalus, mis võib anda nimesele, kelle ajakirjandus on liiga teinud, nö. kolmanda osapoole arvamuse.