LAHEND

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Heiki Urbala kaebust Postimees.ee kirjutise “Kaastunnet tekitanud kerjav poiss osutus suitsusõltlaseks” (Merike Teder, Tiina Kaukvere; 3.12.15) kohta.

Kaebuse kohaselt on veebiväljaanne loata kopeerinud infot isikliku Facebooki-konto seinalt ja selle avaldanud. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et väited tema postituse infopuudulikkuse kohta ei vasta tõele (s.t ka seal on infot kirjeldatava poisi tausta kohta).

Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere selgitas ASNile, et postitust ei saa pidada privaatseks, kui postitaja jagab seda teadlikult kogu Facebooki kogukonnale eesmärgiga kutsuda inimesi üles tegema annetusi Toidupangale. Kui inimesi kutsutakse traagilise loo esitamisega üles annetama, siis on neil õigus teada loo tagamaid, eriti juhul, kui asjaolud on hoopis teistsugused, kui need möödaminnes paistavad. Selline teavitamine on ajakirjanduse kohustus ja eesmärk. Postimees küsis postitajalt refereerimiseks ja kopeerimiseks luba. Ajakirjanikud olid temaga kontaktis nii telefonitsi kui ka meilitsi enne ja pärast artikli avaldamist.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et Postimees.ee on rikkunud head ajakirjandustava.

Kaebusest lähtuvalt näeb ASN esmase probleemina toimetuse tegevust intellektuaalomandi suhtes. Sotsiaalmeedias ja blogides nähtav materjal on küll samamoodi avalik nagu klassikaline ajakirjanduslik massimeedia, kuid need tekstid on ühtlasi käsitletavad kui intellektuaalomand, mille puhul on avaldamiseks (ka väikemahus) vajalik taotleda autori nõusolekut. Ajakirjanduse eetikakoodeks, mis on vastu võetud enne digitaalmeedia ulatuslikumat levimahakkamist, ei käsitle spetsiifilisi digilevist johtuvaid üksikasju. Hea ajakirjandustava ei lähtugi üksnes eetikakoodeksist. Ajalehtede liitu kuuluvad väljaanded on näiteks kokku leppinud “Artiklite refereerimise hea tava”, mille kohaselt mujal avaldatud materjali puhul on refereerimise motiveeritud maht pealkiri ja üks lause (p 3) ning muudel juhtudel peavad refereerijad taotlema artikli avaldanud väljaandelt ja/või autorilt eriloa (p 5).

Poolte seisukohad loa saamise-andmise kohta on käesoleval juhul vastukäivad. Ajakirjanike selgitustest nähtub, et nad olid postitajaga aktiivse suhtlemise käigus veendunud, et nad on loa saanud. Kaebuse esitaja jäi aga ka pärast ajakirjanike antud selgitusi seisukohale, et tema ei ole nõusolekut andnud, eriti postituse täismahus avaldamiseks. Selget postituse autori luba ajakirjanikud ASNile ei esitanud.

ASN leiab, et toimetused peaksid sotsiaalmeediast ja mujalt internetist leitava materjali suhtes lähtuma samadest põhimõtetest, millega toimetused piiravad üksteise materjalide refereerimist. Luba kasutuseks peaks olema kirjalikku taasesitust võimaldavas vormis – see võimaldab vältida hilisemaid vaidlusi. Seda enam, et Postimees.ee on avaldanud ka kuvatõmmise kõnealusest Facebooki postitusest, mis pole enam refereering, vaid otsene reprodutseerimine.

See, et autor on oma postituse avaldanud märke all “jagatud avalikult” (tähistatud nn maakera-ikooniga), ei oma siinjuures olulist tähendust. Selle valikuga määrab autor, kes saavad tema postitust Facebookis näha, ega anna automaatselt kellele tahes õigust tema postitust reprodutseerida mistahes muudes kanalites ja viisil.

ASN märgib, et olemuselt on Facebooki-avalikkus teistsugune kui masstiražeeritud ajakirjandusväljaande loodav avalikkus. Facebookis eeskätt personaalsete jagamiste kaudu ahelakujuliselt levivate postituste masstiražeerimine ajakirjanduses annab tekstile võimenduse ja kiirenduse, mida autor ei oska ega peagi oskama ette näha, ning eraldab teksti kontekstist. See põhjustab eksitamist.

Asjakohane on postituse autori tõdemus artikli jaoks antud intervjuus: “See on minu isiklik sein, ma ei tee ajakirjandust ega vii läbi uurimist. Kui ma oleks ajakirjanik, siis jah, peaks tasakaalustatust silmas pidama.” Autor on artikli-usutluses öelnud, et see poiss oli katalüsaatoriks, avamaks inimeste silmad. “Selle asemel, et väikesele poisile näpuga näidata, on täiskasvanu asi aidata,” ütles Urbala Postimehele. Ainuüksi see viitab postituse avaldamise kontekstist väljarebitusele. Samas peaks iga inimene sotsiaalmeedias postitamise eel kaaluma postituse võimalikke tagajärgi.

ASN ei sea kahtluse alla loo uudisväärtust iseeneses. Küll saanuks lugu jutustada ilma Facebooki postitust ja selle autorit nii ulatuslikult esile toomata. Samuti näeb ASN artikli puhul probleemi eraelu rikkuvas detailsuses loo keskmes oleva poisi kohta. Eetikakoodeksi kohaselt ei avaldata andmeid ja arvamusi konkreetsete inimeste tervisliku (nii vaimse kui füüsilise) seisundi kohta, välja arvatud juhul, kui inimene on andmete avaldamisega nõus või kui niisuguste andmete avaldamist nõuab avalikkuse huvi (p 4.6). Selliseid avaldamist õigustavaid asjaolusid ASN konkreetsel juhul ei näe.

Prof. Epp Lauk,
esimees