LAHEND

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Tallinna Perekeskuse (juhataja Kannike Suurhansu isikus) kaebust Eesti Ekspressi kirjutise “Sigadus perekeskuses: ema süüdistab sotsiaaltöötajat võltsimises“ (J.Filippov, 25.4.13) kohta.

Kaebuse kohaselt on ajakirjanik kajastanud juhtumit, mis on seotud lapse hooldusõiguse üle toimuva poolelioleva kohtuvaidlusega. EE veebiväljaanne võimaldas seda lugu avalikult kommenteerida. Seal avaldatud postitustest ilmneb, et asjaosalised on paljudele lugejatele tuvastatavad.

Kaebuse esitaja kirjutab: “Artiklis esitatud informatsioon Tallinna Perekeskuse tegevusest on ebatäpne, eksitav ja moonutatud. Artikli autor leiab, et Tallinna Perekeskuse poolt koostatud dokument (klienditöö kokkuvõte) sisaldab pahatahtlikke väljamõeldisi, mis heidavad lapse pärast võitlevale emale halba varju. Süüdistuse põhjendus taandub kahele näitele nimetatud dokumendist. Ajakirjanik leiab, et klienditöö kokkuvõttesse on kirjutatud väljamõeldud laused “tädi ei tee sulle haiget” ja “tädi ei tee sulle halba”. Tallinna Perekeskus on tutvunud artikli allika poolt Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile esitatud salvestise stenogrammiga. Klienditöö kokkuvõttes esiletoodud lauseid sõnasõnalt samal kujul selles tõesti ei esine. Küll aga on seal ema öeldud laused, mis on sama tähenduse, kuid pisut teise sõnastusega. Stenogramm tervikuna veenab, et sotsiaaltöötaja kirjeldab toimunud situatsiooni/suhtlust ausalt ja adekvaatselt.
Tõsi on, et perekeskuse töötajad ei salvesta kohtumisi klientidega. Lähtume selles osas ennekõike oma tegevuse eesmärgist − meie asutuses ei korraldata kliendikohtumisi kohtule tõendite kogumiseks, pakume sotsiaalteenust, mille eesmärgiks on klientide toimetuleku toetamine (teenuse eesmärgiks on aidata lapsel taastada või säilitada kontakt lahuselava vanemaga), mistõttu kohtumiste salvestamist me vajalikuks ei pea. Kindlasti aga ei ole nende dokumentide näol tegu kohtu tellitud eksperthinnangutega, nagu Filippov vihjab.”

Niisamuti sisaldab artikkel kaebuse kohaselt mitmeid meelevaldseid tõlgendusi, mille osas on kaebuse esitaja veendunud, et ajakirjanikule on teada ka nn tasakaalustav informatsioon. Artikli pealkirja ning illustratsiooniga võimendab ajakirjanik perekeskust halvustavat konteksti. Kirjatöö pealkiri “Sigadus perekeskuses: ema süüdistab sotsiaaltöötajat võltsimises” on kaebuse kohaselt liialdatud ja sisaldab loo autori suunavat hinnangut perekeskuse tegevusele. Ühtlasi on tegemist eksitava pealkirjaga, sest artikli koostamise ajaks olid allika poolt esitatud pretensioonid asjakohaste organite (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, Tallinna Ringkonnakohus) poolt läbi vaadatud. Esitatud tõendite ja kaebuste alusel Tallinna Perekeskusele etteheiteid ei esitatud. Ka Harju Maavalitsuse viis artikli allika poolt esitatud kaebuse alusel Tallinna Perekeskuses läbi järelevalve septembris 2013. Kaebuse esitaja märgib, et järelevalve kokkuvõtte kohaselt olid perekeskuse juhataja ja töötajad täitnud oma tööülesandeid kooskõlas kehtiva õiguse, töölepingu ja ametialaste tunnustatud normidega.

Kaebuse esitaja väitel keeldus toimetus vastulauset võimaldamast, kuigi seda taotleti kolmel korral. Avaldamiseelsest artikliga tutvumisest ajakirjanik keeldus, kuna Tallinna Perekeskus olevat “vaenulik allikas”.

Eesti Ekspress ASNile oma seisukohta ei avaldanud.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et Eesti Ekspress on rikkunud head ajakirjandustava.

Nagu ASN sedastas ka kaasuses 576, sätestab ajakirjanduseetika koodeksi p 4.7, et vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata. Koodeksi kontekstis vaid erakorralisi erandeid lubava reegli eesmärk on kaitsta lapsi olukorras, kus nad sageli satuvad vanemate inetu vaidluse objektiks.

Niisuguste artiklite puhul tuleks esmalt küsida, milline on avalik huvi ning kas ja kuidas võiks hooldusvaidluse avalikustamine toetada lapse heaolu ja turvalisust. Artikkel ei keskendu küll niivõrd vanemate omavaheliste erimeelsuste kajastamisele kui sotsiaalteenuse osutamisele hooldusvaidluse käigus. Samas on sotsiaalteenust osutavat asutust siiski vaadeldud ühe vaidleva vanema narratiivist lähtuvalt.

Ajakirjanik pole – perekeskusega peetud kirjavahetusest nähtuvalt – kohelnud erinevaid asjassepuutuvaid allikaid ühetaoliselt, liigitades perekeskuse “vaenulikuks allikaks”. See omakorda justkui annaks aluse jätta mingi osa nende esitatud informatsioonist tähelepanuta (vastuolu koodeksi punkti 1.2 informatsiooni igakülgsuse nõudega). Sisuliselt takistas ajakirjanik eelhoiakute kaudu perekeskusel kui tõsiste süüdistuste adressaadil vastulause õiguse täielikku (koodeksi ptk 5 tähenduses) realiseerimist.

Samas hilisemate Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti (14.6.13) ja Harju Maavalitsuse (30.9.13) teostatud järelevalvemenetluste järeldustest nähtub, et perekeskust süüdistanud allika(te) väited rikkumiste ja lapse huvide kahjustamise kohta, mis olid avaldatud ka vaatlusaluses artiklis, ei pea üldiselt paika (mööndakse vaid tsitaatide ebatäpsust vanemate ütluste ülesmärkimisel kliendipäevikusse).

Harju Maavalitsuse järelevalve lõppraporti järeldustes öeldakse: “Tallinna Perekeskus pakub kvaliteetset sotsiaalteenust. Teenus vastab kehtestatud standardile. /…/ Lapse ja vanema vahelistest suhetes seatakse esikohale lapse parimad huvid.” Sellest järeldub, et Tallinna Perekeskust ei ole koheldud õiglaselt. Avaldatu ei teeni sellisel kujul avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta (nagu eeldab EAEK p 1.2).

Prof. Epp Lauk,
esimees