LAHEND

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Pille Neideri kaebust Eesti Televisiooni saates „Pealtnägija“ 26.10.2005 eetris olnud saatelõigu kohta, milles kajastati Tarmo Sussi ja tema endise abikaasa konflikti seoses nende lapse hooldusõiguse ning omavaheliste varaliste probleemidega.

Kaebaja rõhutab, et saate autor Vahur Kersna tegi teadlikult valiku minna vastuollu ajakirjanduseetikaga, öeldes juba saatelõiku sissejuhatavas osas, et järgnevat hakatakse ilmselt kasutama kui näidet ebaeetilisest ajakirjandusest.

Kaebuse kohaselt ei olnud antud juhul lapse hooldusõiguse alase konflikti toomine avalikkuse ette millegagi põhjendatud, eriti, kui kohtuvaidlus alles pooleli. Kogu saatelõik lähtus konflikti ühelt osapoolelt, Tarmo Sussilt, saadud informatsioonist ning edastas tema seisukohti. Kuigi saate autor Vahur Kersna pakkus sõna ka teisele osapoolele, Tarmo Sussi endisele abikaasale, keeldus viimane põhjendusel, et kohtuvaidlus oli alles pooleli ning et tegemist on delikaatse lapsesse puutuva küsimusega, mis ei tohiks saada avaliku tähelepanu objektiks. Lisaks on avalikustamise puhul tegemist ulatusliku eraelu puutumatuse riivega, mis pole millegagi õigustatud. Kõigest sellest hoolimata anti saatelõik 26.10.2005 eetrisse.

Kaebaja leiab ka, et televisioonisaate eesmärk ei tohi olla „ühe poole kohtumenetluses esitatud seisukohtade ja väidete dubleerimine ning erapoolik tõlgendamine“. Samuti et „avaliku arvamuse kallutamine käimasoleva kohtumenetluse ühe poole kahjuks on ebaeetiline“. Kaebuse esitaja peab saatelõiku hea ajakirjandustava rikkumiseks, millega kallutatakse kohut tegema otsust ühe poole kasuks.

Kaebaja leiab ka, et talle kui konflikti teisele osapoolele on tekitatud põhjendamatuid kannatusi ning tema mainet on kahjustatud.

Eesti Televisiooni programmidirektor Ainar Ruussaar vastas (11.11.2005) ASNi päringule järgmist: „Vastuseks teie kirjale nr 340-1, teatame, et süüdistusi hea ajakirjandustava rikkumise kohta Eesti Televisioonis menetleb Pressinõukogu. Palume sellest teavitada ka kaebuse esitajat.“

Avaliku Sõna Nõukogu leidis kõnealuses saatelõigus mitmeid ajakirjanduseetika rikkumisi (millest täpsemalt allpool) ning peab eriti taunimisväärseks, et need rikkumised olid saate autori teadliku valiku tulemus. Seda kinnitas saate autor Vahur Kersna väga otse oma sissejuhatavas tekstis. Selles kontekstis tuleks mõista ka alljärgnevat analüüsi.

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p. 4.7. ütleb, et „vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata“. Laste hooldusõiguse probleeme lahendab reeglina kohus, mitte ajakirjandus. Saates ei kõlanud ühtki veenvat argumenti, mis õigustanuks nende konkreetsete inimeste eraelu puudutavate probleemide toomist avalikkuse ette. Saate autori üldsõnalised viited naisšovinismile kohtunike hulgas ning väidetavalt sellest tulenevatele ebaõiglastele otsustele ei väljenda kuidagi avalikkuse põhjendatud huvi konkreetse kohtuvaidluse ja perekonnaprobleemi suhtes. Seega on tegemist Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p. 4.7. rikkumisega.

Kõnealuse saatelõigu puhul on tegemist konflikti ning seda käsitleva kriitilise materjaliga. Kui puudus võimalus teisele osapoolele sõna anda (kusjuures asjaosalise keeldumine sellest on veenvalt põhjendatud), siis pidanuks saate tegijad kaaluma selle mitteavaldamist, eriti olukorras, kus kogu saatelõik kaldub tugevasti ühe osapoole kasuks ning teise vastu. Tasakaalustamata saate teadlik eetrisseandmine on hea ajakirjandustava rikkumine (eetikakoodeksi p.4.2). Kuna valdavalt oli kogu saates tegemist teist osapoolt halvustavate seisukohtade ja faktidega, siis näeb ASN siin ka eetikakoodeksi p.1.5. rikkumist, mis ütleb, et ajakirjandus ei tohi tekitada kellelegi põhjendamatuid kannatusi.

Saates intervjueeriti konflikti osapoolte 10-aastast tütart Karmen Sussi. Tütarlaps oli pandud olukorda, kus ta pidi andma hinnangu sellele, kuidas ema ja isa teda kasvatavad, kusjuures ajakirjanik esitas küsimused nii, et lapse vastustest jäi kõlama: isa on hea ja ema on paha. ASNi arvates on lubamatu ja ebaeetiline sundida last otsustama asju, mis talle tema vanuse ja elukogemuse juures käivad selgelt üle jõu. Lapse kasutamine täiskasvanute probleemide lahendamise vahendina, mida saates ilmselgelt tehti, ei ole mitte üksnes eksimine ajakirjanduseetika vastu, vaid teadlik vastandumine inimlikule õiglustundele ja moraalile.

Kohtuasjadega seotud teemade käsitlemisel peab ajakirjanik eetikakoodeksi kohaselt kaaluma, kui vajalik on asjaosaliste identifitseerimine. Saates olid selleks ilmselt nõusoleku andnud Tarmo Suss ja tema tütar, kuid teinegi osapool oli saates esitletud nii näo kui nimega, millele polnud mingit põhjendust. Seega on rikutud ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.8.

Inimeste eraelu üksikasju puutuvaid materjale lubab eetikakoodeks avalikustada vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele. Saates näidati teise osapoole nõusolekuta nii pulmavideot kui fotosid, millel oli tema koos lapsega ja ka üksi. Saatest ei selgunud, millised avalikku huvi teenivad põhjused kaalusid üles kaebaja õiguse eraelu puutumatusele. ASN käsitleb seda eetikakoodeksi p. 4.9. rikkumisena.

Kuna kohtuvaidlus oli saate eetrisse andmise ajal pooleli ja saade väljendas tugevasti ühe poole huvisid, seades teise poole avalikkuse ees halba valgusesse, mõjub kogu saatelõik katsena kallutada kohut otsustama Tarmo Sussi kasuks. Seda muljet tugevdab teise osapoolega seotud juristi Marge Juure ning advokaadi Marika Mägi esitlemine viisil, mis asetas nad negatiivsesse valgusesse. Esimese puhul mainiti tema karistamist politsei poolt võõrasse eluruumi sissetungimise eest. Teise puhul tuletati meelde, et aastaid tagasi süüdistati seda advokaati altkäemaksu võtmises, ütlemata, et süüdi teda ei mõistetud.

Saatelõigu lõpuosas kõlanud naiskohtunike, sotsiaaltöötajate, feministide jt vihane ja värvikas siunamine on käsitletav vihkamise õhutamisena naissoo vastu. Eetikakoodeksi p.4.3. ütleb muuhulgas, et soo rõhutamine, kui sel pole uudisväärtust, ei ole kooskõlas hea ajakirjandustavaga. Antud juhul ei tõestanud ajakirjanik mitte kuidagi, et kohtunike sooline kuuluvus oleks olnud objektiivselt asjassepuutuv.

Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks paneb vastutuse hea ajakirjandustava järgimise eest ajakirjaniku kõrval ka meediaorganisatsioonile. Kuivõrd tegemist on kõige vaadatavama telesaatega, mida ETV näitab kolm korda ühe nädala jooksul, on selline teadlik ajakirjanduseetika rikkumine avalik-õigusliku telekanali poolt eriti küüniline ja murettekitav.

Sama murettekitav on avalik-õigusliku telekanali teade, et nad ise määravad, missuguse organi poole tohib pöörduda nende vastu esitatava pretensiooniga. ASNi hinnangul näitab see, et ETV keeldub sisuliselt avalikust debatist programmi kvaliteedi üle ning demonstreerib oma üleolekut neist, kellele ta on tekitanud põhjendamatuid kannatusi.

Prof. Epp Lauk
Avaliku Sõna Nõukogu
esimees