OTSUS

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Eesti Lastekaitseliidu initsiatiivil materjale, mis identifitseerisid poisi, keda kahtlustati Pärnus mängukaaslase süütamises. Vaatluse all olid järgmised kirjutised:

"Mängukaaslane pani õues sõbra põlema" (Pärnu Postimees 25.10.00),

"Ingo oli üleni leekides. Seda oli hirmus vaadata.", (SL Õhtuleht 25.10.00),

"Ema, kas ma olen nüüd mõrtsukas?", (SL Õhtuleht 26.10.00),

"Mikk süütas sõbra bensiiniuimas olles" (Postimees, 26.10.00).

25. oktoobri kirjutistes avaldati poiste pildid politseiotsingu kontekstis, 26. oktoobril lihtillustratsioonidena.

Käsitluse tingis poiste identifitseerimine pildi ja täisnimedega kahtlusaluses kontekstis. Lastekaitseliidu hinnangul kahjustab niisugune käsitlus last, sest laps ei saa enda eest seista. Lapse identifitseerimine võib põhjustada lapsele psühholoogilise trauma ja tekitada talle täiendavaid kannatusi.

Pärnu Postimehe uudisteosakonna juhataja Teet Roosaar ja SL Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg põhjendasid 25. oktoobri kirjutistes poiste identifitseerimist asjaoluga, et politsei palus avaldada otsimiskuulutuse.

26. oktoobri kirjutise kohta selgitab Väino Koorberg, et lapse ja ühiskonna huvide vastandumisel tuleb hinnata, kumma huvid on peamised. SL Õhtuleht püüdis arvestada mõlemaid, hoidudes mistahes hinnangutest. Samas leiab Koorberg, et noortele üha enama lubamise foonil ei tohi neid ka käsitleda üksnes väikeste lastena. “Ühiskonnal on õigus saada teavet noorte poolt toimepandust ja võtta avalikult selle suhtes seisukoht,” selgitab Koorberg vastuskirjas ASN-ile.

Postimehe peatoimetaja Urmas Klaasi kinnitusel oli teabe avaldamine vajalik, et edaspidi selliseid sündmusi püüda ära hoida. Pilt avaldati sellepärast, et teistes lehtedes oli pilt juba varem ilmunud.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et poiste identifitseerimine süüdistavas kontekstis täisnime ja fotoga oli vastuolus hea ajakirjandustavaga.

Ajakirjanduseetika koodeksi p. 4.8. kohaselt peab ajakirjanik õigusrikkumiste ja õnnetuste käsitlemisel kaaluma, milliseid kannatusi võib see asjaosalistele põhjustada. Ohvreid ja alaealisi kurjategijaid üldjuhul avalikkuse jaoks ei identifitseerita. ASN ei näe ühtegi asjaolu, kuidas oleks poiste identifitseerimine avalikkuse huvides toiminud.

Kuigi Pärnu Postimees ja SL Õhtuleht avaldasid esialgu fotod ja nimed politsei palvel, ei olnud otsimine esitatud tavapärases formaadis. Sellele oli lisatud (Pärnu Postimehes sulandatud) uudislugu poiste väidetavate tegude ja tausta kohta. ASN märgib, et ajakirjandus on üldjuhul tagaotsimiskuulutusi avaldanud kindlas rubriigis ja formaadis, mille leiab näiteks 25. oktoobri SL Õhtulehes poisi-loo kõrvalleheküljelt. Tagaotsitava kohta lisatakse taust suure ühiskondliku ohtu korral (näiteks retsidivistide otsimisel), mille suhtes poisse kuidagi kahtlustada ei saanud. Pärnu Postimees avaldas koguni poiste kodused aadressid, mis ei saanud kuidagi teenida tagaotsimise eesmärki ning ohustasid poiste kodude julgeolekut võimaliku meediahüsteeria puhkemise korral. Et inimeste hoiakud poiste suhtes olid äärmiselt teravad, andsid tunnistust näiteks interneti-keskkonnas levitatud arvamused, mille hulgas leidus ka üleskutseid füüsiliseks kättemaksuks.

Et poisid 25. oktoobri õhtuks üles leiti, siis puudus 26. oktoobril igasugune õigustus fotode avaldamiseks. ASN leiab, et selline fotode avaldamine raskendab oluliselt poiste, eriti süütamises süüdistatud Miku tagasipöördumist tavaelu juurde.

Kahtlusaluste laste identifitseerimine ei suurenda vähimalgi määral võimalusi vältida samalaadseid õnnetusi tulevikus.