Avaliku Sõna Nõukogu tõstatas küsimuse Eesti Päevalehes 18. jaanuaril 1999 ilmunud kirjutise "Valeglükoos tappis kaks vastsündinut" pealkirja kooskõla kohta ajakirjanduse eetikakoodeksi punktiga 4.11 (Fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saatetutvustused ei või auditooriumi eksitada).

Esmapilgul jättis kirjutise pealkiri mulje, et õnnetus toimus Eestis, ning tekitas ärevust.

EPL-i peatoimetaja Kalle Muuli leiab vastuslauses, et pealkirja ei saa eksitavaks pidada, sest selleks ei ole öeldud, et õnnetus toimus Eestis. See, et juhtum ei leidnud aset Eestis, on märgitud Kalle Muuli sõnul lisapealkirjas. Peatoimetaja arvates ei saa nõuda, et igas pealkirjas oleks mainitud ka sündmuskoht. Ka märgib Kalle Muuli, et ASN ei ole varem sellelaadseid pealkirju eksitavateks pidanud.

ASN vaagis kaasust põhjalikumalt, ning leidis, et kirjutise pealkirja on siiski põhjust pidada eksitavaks järgmistel asjaoludel.

? Kohaviiteta pealkiri, artikli paiknemine esikülje keskse loona ja suur pilkupüüdev foto (mis kujutab Eesti haiglat), aga ka võimalike assotsiatsoonide tekkimine mõned aastad tagasi Pelgulinna haiglas juhtunuga (Pelgulinna haiglas süstiti samuti kahele vastsündinule vale ravimit) tekitavad eksitava konteksti.

? Ka foto allkiri ja lisapeakiri "Haiglad kasutavad Belgias imikuid surmanud firma tooteid, kinnitades, et Eestis seda partiid ei ole" pigem toetavad assotsiatsioone Eestiga, sest pildiallkirjas on viide Tallinna lastehaiglale ning lisapealkirjas leiduvad nii kohanimed Belgia kui ka Eesti. Lisapealkirja keeruline sõnastus ei soosi materjali ühest mõistmist.

? Teemade puhul, mis puudutavad inimeste tervist ja otsest julgeolekut, ei ole õige tekitada lugejates põhjusetut hirmu ja kaitsetusetunnet.

? Käesoleval juhul on ASN arvamusel, et lugejate pealkirjaga alarmeerimine ei olnud õigustatud, sest Eesti Päevaleht väidab isegi oma veergudel, et Eestis kõnealust glükoosi ei ole.

ASN peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et eksitav pealkiri ei pruugi iseenesest olle veel vale. Samas peab hea ajakirjandustava kohaselt olema informatsioon igakülgne ja ammendav üheselt mõistmiseks. Kohaviidet ei vaja ilmselt iga pealkiri, küll aga oleks see vajalik pealkirjade puhul, milles sündmuskoha mittemärkimine on eksitav.

Kui varem pole ASN eksitavatele pealkirjadele tähelepanu juhtinud, on selle ainsaks põhjuseks tõsiasi, et selle osaga heast ajakirjandustavast pole veel olnud jõudu tegeleda. ASN kui meediakriitika vorm areneb ja juhib tähelepanu ka neile kvaliteediprobleemidele, mida tava enesestmõistetavaks peab. ASN ei piira kuidagi ühegi meediaorganisatsiooni tegevusvabadust, küll aga on pädev toimetuseväliselt otsustama ajakirjanduse kvaliteedi üle.