Avaliku Sõna Nõukogu sai 26. septembril (nr 96) ja 21. oktoobril kaebused, mille põhiprobleem on sama: solvav kriitika teleajakirjaniku aadressil. Mõlemal juhul ilmus solvav artikkel Eesti Ekspressi lisas TV-Nädal.

Need kaks artiklit asuvad ühes reas viimasel ajal üha sagedamini ilmuva ajakirjanduskriitika ühe võimaliku stiili väärarenguga, mis läheb üle igasuguse elementaarse viisakuse piiride. See on nn. kriitika tavavaataja seisukohast, kriitika, mille eesmärk on avaldada "oma mulje" mingist telesaate aspektist, tavaliselt opereerides kategooriatega: meeldib ? ei meeldi, teema?jutt on huvitav või igav, saatejuht on meeldiv või pole seda.

Niisugune telekriitika ei püüagi saadet vaadata sotsiaalses või programmi kontekstis, telesaadet ei tõlgendata kui teksti, ei kasutata mingeid tekstianalüüsi meetodeid ega ka empiirilist uurimist, näiteks: millistes tingimustes saade tehti, kui palju läks maksma, milliseid informatsiooniallikaid kasutati, milliseid oleks võinud kasutada jne.

Kuigi sageli on kriitika objektiks saate teinud ajakirjanik või saatejuht, ei tegele kriitika näiteks dialoogi analüüsiga (näiteks: kui palju saatejuht vestlust suunas ja kui õnnestunult, millist tüüpi intervjuuga oli saates tegemist jne), keelekasutuse või pildikasutuse analüüsiga.

Ometi esitatakse väiteid ja negatiivseid hinnanguid konkreetsete inimeste tegevuse kohta, sagreli viitamata konkreetsele saatele, lõigule saates, tekstile ja muule. Tiina Parki puudutava artikli puhul on need põhjusetult solvavad. Sulev Valneri kriitikas puudub aga igasugune faktidele viitamine.

Peale nende inimeste solvamise ? mis on niisuguse solvamise põhjus, jääb arusaamatuks ? rikutakse seda laadi ajakirjanduskriitika avaldamisega ka lugeja õigusi saada kvaliteetset lugemismaterjali. Veelgi enam: lehe ruum on täidetud, aga lugejal pole ikkagi ettekujutust sellest, milline on tegelikult professionaalne telekriitika. Telenädalal puudub telekriitika kontseptsioon, sisulise kriitika asemel on inimestele kallale mindud. Jääb arusaamatuks, miks ei ole TV-Nädal mitte kunagi pöördunud asjatundjate poole: ajakirjandusõppejõudude poole konkreetse saate arvustuse tellimisega, aga miks ka mitte näiteks juristide poole, kui saate temaatika puudutab kuritegevust või õigusprobleeme, arstkonna poole, kui tegemist on tervisealaste programmidega või semiootikute poole, kes kindlasti oleksid suutelised konkreetset teleteksti analüüsima.

Lahmiv kriitika on oma olemuselt konflikte süvendav ega käi kokku hea ajakirjandustavaga.

Halliki Harro,
ASN nimel