Avaliku Sõna Nõukogu algatas Eesti Ringhäälingute Liidu ettepanekul menetluse Raadio 2 saate "Koit FM" (07.06.96) suhtes seoses sellega, et saates kõlanud sõnalis-muusikaline lõik jättis ühele kuulajale mulje, et tegemist on narkootikumide kasutamisele õhutamisega. Ringhäälingute Liidu andmetel oli kuulajale, kelle andmed on Ringhäälingute Liidul olemas, jätnud eelnimetatud mulje muusikavalik (kolm laulu, milles äratuntavad narkootikumide nimetused) ja neid palu siduv saatejuhti tekst stiilis "narkootikum on lahe värk".

Eesti Raadio asepeadirektor Mart Ummelas on oma vastuses ASN-i järelepärimisele narkopropagandat eitanud. M.Ummelas nendib Koit FM-i saatejuhi slängirohket keelekasutust, mis on aga õigustatav saate sihtauditooriumi arvestades. Lauluvaliku seostamist narkopropagandaga peab M.Ummelas ilmseks ja tendentslikuks liialduseks. Kõlanud palu peab M.Ummelas pigem narkovastasteks. Eesti Raadio esialgu keeldus helisalvestist vaatlusalusest saatest ASN-ile andmast, Ringhäälingu Nõukogu esimehe vahetumise järel oli ASN-il siiski võimalik saatelõiguga (15 min) tutvuda.

ASN asus seisukohale, et saates kõlasid tõepoolest laulud "Ecstasy", "Cocaine in My Brain" ja "Cocaine". Samas ei ole ASN-ile esitatud helilõigu järgi võimalik võita, et laule siduv tekst kutsunuks otseselt või kaudselt narkootikume pruukima või neid aineid ülistanuks.

Et narkoteema eesti ajakirjanduses on varemgi olnud ASN-i päevakorras, peab ASN vajalikuks teha nimetatud teemavallas mõnevõrra laiema kandepinnaga avalduse. Nimelt on ASN arutanud ka 13. aprillil 1996 "Pühapäevalehes" ilmunud intervjuud "Kopenhaageni Mõisaküla", kus kunstnik kirjeldab oma narkoelamusi. Menetlus jäi toona algatamata.

Väita, et mingi teema on ebasoovitav või tabu, assotsieerub eesti ajakirjanduskultuuris väga tugevasti nõukogude-aegse tsensuuri kogemusega, täpemalt: vaikime maha, siis pole asja ka olemas.

Nii prostitutsiooni kui ka narkoteemade puhul tekib küsimus, kas pole siiski oluline sellest vägagi täpselt ja detailselt kirjutada, inimesi informeerida. Ja kus õieti läheb piir informeerimise ja propageerimise vahel? Kes on pädev otsustama selle piiri üle?

Mullu kevadel jäi otsus tegemata, sest nimetatud artikkel oli liiga piiri peal, et ASN saaks ühest seisukohta võtta. Ühes oli ASN üksmeelel: narkopropaganda on ohtlik, seda ei saa võrrelda näiteks alkoholismi ega prostitutsiooni käsitlemisega ajakirjanduses.

Eesti ajakirjanduses on ilmunud väga mitmeid väga professionaalselt kirjutatud?toimetatud materjale narkootikumidega seonduvatest probleemidest. Seetõttu ASN ei leia, et narkopropaganda oleks üldine probleem. Küll aga soovib ASN juhtida toimetajate tähelepanu sellele, et massimeediasse ei tohiks pääseda ebapädevad (populistlikud) arvamused narkootikumidest (ecstasy ei tekita sõltuvust, igaüks peab ära proovima jne), uudishimu tekitavad kirjeldused narkouimast, "malliloova" inimese positiivne suhtumine uimastitesse, narkootiliste ainete nimetused loosungite ja hüüdlausete osadena, narkouima efektne kujutamine, narkootiliste ainete hankimise võimaluste detailne kirjeldamine jms.

Narkootikumid on nii meditsiiniline, sotsiaalne kui ka õigusvaldkonda puutuv teema, mistõttu selle teema käsitlemisel oleks soovitav vastava ala ekspertidega nõu pidada. Eestil on narkootiliste ainetega seonduvate probleemide kogemus väga väike. Sestap on raske kindlalt väita, et üks või teine tekst või kujund ei mõju kindlasti mitte kellelegi narkootikume propageerivalt.

Seetõttu leiab ASN, et iga kord, kui kellelegi lugejaist?kuulajaist?vaatajaist on tundunud, et mingi tekst, pilt, kujutis mõjub narkopropagandana, ei peaks toimetus end kilbistama ajakirjandusvabaduse väitega, vaid pigem analüüsima vaidlusalust kirjutist või saadet: mis oli valesti, kuidas võimalikku viga edaspidi vältida?