KIRI
Avaliku Sõna Nõukogule
Tallinn, Eesti
18.1.1995

Lugupeetud Avaliku Sõna Nõukogu,

Postimehes 5. detsembril 1994 avaldatud kirjutise ""Vanemuisel" oma Second-händ" all ilmus autorinimena hoiaronk, mis aga ei olnud sugugi selle nime esimene kasutamine. Esimest korda ilmus hoiaronga allkirjaga kiirarvustus Postimehes 30. novembril 1994 ja siis tutvustati ka eessõnas, miks Postimees selle Karl August Hindrey pseudonüümi kasutusele võttis. Seega ei ole tegemist mitte saladusliku hoiarongaga, vaid avaliku ajakirjandusliku võttega.

Niisiis, miks hoiaronk? Töötades pikka aega Postimehe ajakirjanikuna, kirjutas Hindrey põhiliselt Vanemuises toimunud etendusi ja kontserte arvustades just sel kombel - juba järgmise päeva lehes. See ei võimaldanud küll alati teab mis süvaanalüüsi, kuid andis nii näitlejatele kui publikule ühe (mõne jaoks autoriteetse, mõne jaoks mitte) arvamuse toimunust just sobib-ei sobi, meeldib-ei meeldi tasandil. Hindrey jõudis selles laadis sellise asjatundlikkuseni, mis võimaldas tal teinekord oma arvamus vajalikul tasemel kirja panna ka etendusel käimata. Vähemalt nii räägitakse.

Neile kirjatöödele kirjutas Hindrey tavaliselt alla KAH - oma nime suurtähelühendi. Siis leidis aga Karl August Hermann selle läbi oma nime ja väärikuse solvatud olevat ja Hindrey loobus nimelühendist. Vigaselt kirjutatud hoiatussildilt raudteel leidis Hindrey uue pseudonüümi - HOIA RONK, mida hakkas kasutama eelkõige oma följetonilaadsete kirjutiste allkirjastamiseks.

Nüüd on Postimehe kultuuritoimetus hakanud taasavaldama Hindrey-laadis kiirmuljeid. Et Hindreylt pole seejuures "laenatud" mitte ainult pseudonüüm, vaid ka kirjutiste üldine ülesehitus, suhe arvustatavasse ja mõnevõrra keelekasutuski on tollane, tohiks olla võimalik asjale vaadata kui ühe vahepeal katkenud traditsiooni jätkamisele.

Samas, et Hindreyle siiski jääks, mis Hindrey oma, kirjutab Postimees kõnealuste lugude allkirja nüüd kujul hoiaronk (ühes sõnas ja väikeste tähtedega, mis oli teisiti vaid paaril esimesel korral). Ka ronga (lind), mitte rongi (tsuh-tsuh) portree allkirja kohal osutab teadjale, et tegemist pole Hindreyga, vaid á la Hindreyga. Niisiis teadvustatud ja ka teadustatud (sissejuhatus esimese loo juures) jäljendamisega, mis väljapeetult laiendab võimalusi neis tekstides kirjutada teatrist viisil, mida vähemalt teatriinimesed ise on pidanud õnnestunuks.

Usun, et selles põhjenduse on sees vastus küsimusele: miks hoiaronk?

Kahjuks on Avaliku Sõna Nõukogu kirjas jäänud anonüümseks, kes on see nõukogu liige, keda hämmastas "loo allkirjastamine eesti kultuuriloost tuntud pseudonüümiga" ja kelle arvates "võiks rahvuskultuuri nimedesse suhtuda säästvamalt". Julgen tagasihoidlikult väita, et Postimees on üritanud hoopiski taaselustada ühte eesti kultuuriloo traditsiooni.

Lugupidamisega
Vahur Kalmre,
Postimehe peatoimetaja