Vastuskiri avalikule kirjale
26. märts 2019


Lugupeetud Enn Veesalu!

Täname pöördumast Avaliku Sõna Nõukogu poole. Mõistame Teie rahulolematust ja muret meedia agressiivse tooni pärast valimistejärgses poliitilises debatis. Küsimus on siiski laiem kui pelgalt ajakirjanduseetiline. Olukorras, kus ajakirjandusel ei ole enam monopoli uudiste üle, on oluline, et kõik osapooled, sealhulgas poliitikud, lähtuksid heast kommunikatsioonitavast, mis on vajalik arutleva avalikkuse ja dialoogivõimelise ühiskonna kujundamiseks. Hea kommunikatsioonitava kolm põhiväärtust on inimväärikus, õiglus ning ausus (püüdlus selgitada välja tõde). Siia lisandub süütu osapoole kaitsmise printsiip.

Sõnavabadus, arvamuste paljusus, sealhulgas ka eriarvamuste lubatus ja arvamuste põrkumine on demokraatliku riigi toimimise alus. Seega peavad poliitilises debatis kriitilised väljaütlemised olema sallitud. Enamgi – poliitikud kui avaliku tähelepanu keskmes olevad avaliku elu tegelased, peavad taluma ka selle tähelepanuga ja tavalisest suurema (mõju)võimuga kaasnevat teravamatki kriitikat (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu kaasus Oberschlick vs Austria).

Kuna Teie pöördumine ei sisaldanud ühtki konkreetset juhtumit ajakirjanduses ilmunud ebaeetilisest käsitlusest, ei saa ASN Teie kirja alusel mingeid konkreetseid hinnanguid anda. Küsimused valijate poliitilistest õigustest, erakondade valimislubaduste (mitte)täitmisest, poliitikute ja endise või praeguse peaministri väljaütlemistest või tegevusest ei kuulu ASNi kompetentsi. ASN tegeleb konkreetsete juhtumitega, millest nähtub Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi rikkumine toimetuse või ajakirjaniku poolt.

Lugupidamisega
Prof. Epp Lauk,
esimees

______________________________________

Avalik kiri
Avaliku Sõna Nõukogu esimees, professor Epp Lauk.
14.märts 2019


Milles on valijad süüdi, kui me ei ole viie kõige rikkama riigi hulgas?

Kuna Eesti meedia suhtumine demokraatlikult valitud erakondade koalitsioonileppe moodustamisel on tekitanud rida eetilisi küsitavusi, siis palun Teie avalikku arvamust ja eetilist hinnangut antud olukorrale, ajakirjandusliku hea tava valguses.

Praeguses hüsteerilises olukorras tundub, et Eesti rahva poolt mandaadi saanud erakonnad on justkui midagi väga valesti tegemas. Valdavalt on püütud Eesti rahvale ja maailmale kujundada täiesti absurdsete väidetega pilti meie peaminister Jüri Ratasest kui võimuahnest tegelasest. Jättes kõrvale võimaluse, et ta võis teha oma valiku hoopis valijate tahet austades, selle asemel, et minna kellegi puudliks.

Arvan, et kohapeal saab enamus aru, et see viimane tundub palju tõenäolisema variandina, kuid kuvand Eestist väljapoole on kõver. Vaevalt see meie reputatsioonile kasuks tuleb.
Pole vist eestlast, kes ei teaks meie Reformierakonna lubadust, viia Eesti viie jõukama riigi hulka.

Mulle vähemalt tundub, et see sama erakond on endast nii väljas, et ei saa enam aru lihtsast tõsiasjast, et valimislubadus on krediit ette. Nüüd on kätte jõudnud viljade aeg, mille maitseelamus sõltub panustatud tulemustest. Kõigi mustamise asemel võiks maha istuda ja mõelda pisut. Miks nii?

Seda enam, kui selle sama erakonna endine peaminister Taavi Rõivas leiab, et EKRE kõnetab neid inimesi, kes on millegipärast õnnetud. Mulle ütleb see seda, et ju siis nende õnnetute inimeste arv on järjest suurenenud, vastupidiselt tema erakonna valimislubadustele. Pealegi, kui Taavi Rõivase jaoks on see valijaskond „mitteparketikõlbulik“, siis kelle poole neil enam pöörduda oleks, kui keegi, kes vähemalt lubab ka nende eest hoolt kanda. Samas teame, et veel suurem osa on jalgadega hääletanud ja hoopis minema läinud, see on ka sõnum.

Kui eeltoodu ei ole ühiskonna lõhestamine kõlbulikeks ja mittekõlbulikeks, siis jääb mul siin täiesti arusaamatuks ajakirjanduse roll, kes millegipärast on selgelt kaldunud „kõlbulike“ poole peale. Rääkimata ALDE fraktsiooni juhi Guy Verhofstadti nõudest Jüri Ratasele, et demokraatlikult valitud erakonnaga kootööd mitte teha. See on näide ühest meedia negatiivsest mõjust, sest vaevalt tal mingit muud alust oma hinnangu andmiseks oli, kui meie oma meedia kujundatud arvamus.

Seoses Euroopa juhtiva tegelase kummalise nõudega, meenub paratamatult vestlus ühe afgaaniga, rääkides nende maal toimuvatest demokraatlikest valimistest, kus inimesed panevad oma elud ohtu „valede“ valikute tegemisel. Seepärast ei saa jätta küsimata, et kas me kuulume nüüd liitu, kus on samasugused „demokraatia“ põhimõtted?

Paistab, et meedia mõõdukus on läinud juba üle igasuguste piiride ja olukord on muutunud piinlikuks sellise lahmiva suhtumise pärast, kus täiesti vastutustundetult püütakse meie ühiskonnast kujunda ebameeldivat ja moonutatud pilti maailma avalikkuse ees (näen seda väljapool Eestit elades). Seepärast palun Teie, kui oma ala professionaali avaliku seisukohta ja vastust kolmele küsimusele.

1. Kas sellel valijaskonnal, kes ei valinud Reformierakonda, on õigus eeldada meedialt mittehalvustavat suhtumist, kuna see on sõnum ka nendele?

2. Kas meedia poolt solvavate akronüümide kleepimine demokraatlikult valitud erakondade koalitsioonikoostööühendusele on sildistamine ja vihakõne?

3. Kui eetiline on meedia, kes pahatahtlikult halvustab demokraatlikult valitud erakonda oma valikute tegemises?

Julgen loota, et Teie eetiliste põhimõtete käsitlus ja meeldetuletus antud protsessis annab tõuke ka kaalukama osa esile tulekuks meie ühiskonnas, mis võiks meedia kaudu kajastust leida.

Austuse ja lugupidamisega
Enn Veesalu