LAHEND

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Tartu Ülikooli (rektor Volli Kalmu isikus) kaebust Eesti Päevalehe artiklite kohta võimaliku seksuaalse ahistamise juhtumi kajastamisel (Kadri Ibrus, veebruar-aprill 2017).

Kaebus hõlmab järgmisi kirjutisi:
● “Tartu ülikool keeldus uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust”, 15.2.17;
● “Tööinspektsioon Tartu ülikoolile: peate tegelema seksuaalse ahistamise kaebustega“, 15.3.17;
ning juhtkirju:
● “Kurt ja pime Tartu ülikool”, 16.2.17;
● “Kui ahistajat edutatakse, 21.2.17;

Kaebuse kohaselt peaks käsitletava juhtumi puhul olema avalikkuse huvi saada teavet, kuidas ülikool lahendab ülemus-alluva suhete puhul ebakõlasid. Küsimused, mis ajakirjanik ülikoolile adresseeris, uurisid, kuidas ülikool kui institutsioon täidab tööandjana oma kohustusi. Loos keskendub ajakirjanik pigem kahe inimese vahelisele intiimsuhtele, avaldades rohkelt eraelulisi detaile. Kaebuse esitaja leiab, et selline teema käsitlusviis ei toeta avalikkuse huvi saada neile vajalikku informatsiooni. Kaebuse esitaja näeb seejuures viit suuremat probleemi:
a) esitatud info on ühepoolne;
b) avaldatud detailid, kirjavahetused on rangelt erasfääri kuuluvad, privaatsed ja intiimsed suhtlused;
c) loo ühelt osapoolelt ei küsitud, mil määral on ta nõus oma eraelulist infot avaldama (informatsioonilise enesemääramise õiguse aspektist on igaühel õigus otsustada, kui suures ulatuses ta soovib oma eraelu avalikkuse ees käsitleda);
d) kumbki loo osapool pole avaliku elu tegelane;
e) ajakirjanik tekitab oma looga mõlemale osapoolele, sh ühe poole lähedastele (abikaasa, lapsed) ja kaaskolleegidele põhjendamatuid kannatusi, pannes nad soovimatu pinge alla.

Avalikkuse õigust saada igakülgset tasakaalustatud informatsiooni ei toeta kaebuse kohaselt ka ajakirjaniku tööstiil, kes andis päringuis vastamiseks ebamõistlikult vähe aega (kuulates süüdistatavat osapoolt vaid formaalselt). Näiteks saatis ajakirjanik Kadri Ibrus ülikoolile päringu kümne aasta taguse seiga kohta, mille puhul ühe allika väitel võis olla tegemist diskrimineerimisega. Ajakirjanik käsitles seda infot kui kindlat fakti ning andis ülikoolile selgituste andmiseks aega 4 tundi ja 44 min (aeg tööpäeva lõpuni). Eraelulisi detaile sisaldava konflikti selgitamine nii asutusesiseselt kui ka avalikkusele on olnud ülikooli jaoks keerukas, seda enam et doktorant taotles enda pretensiooni käsitlemisel täielikku konfidentsiaalsust.

Ülikool leiab kaebuses, et loo peamiste tegelaste (doktorant, professor, ülikool) seisukohtade kajastamine enam kui viiekordse (doktorant vs professor) ning enam kui kümnekordse (doktorant vs ülikool) leheruumi erinevusega on kaugel allikate võrdsest kohtlemisest ning teema tasakaalustatud ja objektiivsest käsitlusest.

Eesti Päevalehe toimetus ega ajakirjanik oma seisukohta ASNile ei avaldanud.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et Eesti Päevaleht on rikkunud head ajakirjandustava.

Ajakirjanduse üks keskseid väärtusi on tõesus, mida nõuab ka ajakirjanduse eetikakoodeksi p 1.2. Vaadeldava artikli puhul on pealkiri eksitav, kogu artiklis on esitatud ühepoolset informatsiooni, milles on nn infoaugud.

Näiteks kui ajakirjanik pealkirjas väidab, et “ülikool on keeldunud uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust”, siis tekstis hiljem kirjeldatakse, kuidas kõnealune ülikooli töötaja lubas aasta tagasi, et jätab vaidlusest ülikooli välja ning ülikoolile tal pretensioone ei ole. Samuti on kirjeldatud ülikooli personaliosakonna tegevust juhtumiga seoses. Seega sisaldab pealkiri valeväidet.

Ajakirjanikul on moraalne kohustus kaitsta inimesi, mitte tekitada neile põhjendamatuid kannatusi. Seetõttu leiab ASN, et kahe inimese vaheliste eraeluliste detailide kajastamine peab olema äärmiselt hoolega põhjendatud avalikkuse vajadusega sellist informatsiooni saada. Üksikasjalik eravestluse katkendite avaldamine on esmajoones lugeja uudishimu rahuldamine ja asjaga seotud isikute privaatsuse rikkumine, mis kõnealuseid asjaolusid arvestades ei ole õigustatud.

Artiklites avaldatud detailne erasuhtlust puudutav teave ei ole vajalik ülikooli tegevuse analüüsimiseks, kuidas on menetletud ahistamiskaebust,– mis võiks siin eeskätt olla avalikkuse huvi küsimus.

Avaliku Sõna nõukogu leiab, et juba ajakirjanik Kadri Ibruse küsimused rektorile sisaldasid tugevaid eeldusi. 23. jaanuaril 2017 on Kadri Ibrus Eesti Päevalehe poolt esitanud järgmised küsimused:
● Miks TÜ ei täitnud oma seaduslikku kohustust tagada oma töötajatele töörahu ja ahistamisevaba keskkond, vaid selle asemel pidas seda töötaja ja alluva eraasjaks?
● Miks TÜ juhtkond ei soovinud tutvuda ahistamist tõendavate materjalidega (sms-d, elektronkirjad)?

Mõlemad näitena toodud küsimused sisaldavad eeldusi. Esimene küsimus sisaldab kahte kokkupõimitud eeldust: esiteks, et kahe töötaja vaheline intiimsuhe EI OLE privaatsfääri küsimus ja teiseks, et Tartu Ülikool pole töörahu taganud. Eelduseta küsimus kõlaks pigem: millised on töörahu tagamise meetmed, mida rakendab Tartu Ülikool?

Teises küsimuses sisaldub süüdistava sisuga eeldus, et TÜ juhtkond pole soovinud tutvuda ahistamist tõendava materjaliga. Eeldust mitte sisaldav küsimus kõlaks: millise materjaliga on TÜ juhtkond tutvunud?

Süüd eeldavate küsimuste sõnastus osutab, et ajakirjaniku eesmärk pole algusest peale olnud tuvastada tõde, vaid konstrueerida skandaal teemal, mis eeldatavasti pälvib palju tähelepanu. See kõik omakorda peegeldub avaldatud artiklite hoiakutes.

Avaliku Sõna Nõukogu leiab, et avalikkuse jaoks vajaliku ja tundliku teema käsitlemine isikuid süüdistavas, kallutatud ja privaatseid detaile eksponeerivas võtmes on avalikkuse eksitamine. See ei ole ajakirjanduse eetikakoodeksi (p 1.4) järgi lubatav.

Prof. Epp Lauk,
esimees