LAHEND

Avaliku Sõna Nõukogu arutas EELK perekeskuse (Pia Ruotsala isikus) kaebust Eesti Päevalehe (LP) kirjutise “Eksperdid: lähisuhtevägivalla juhtumeid ei tohi lahendada pereteraapiaga” (Laura Mallene, 3.12.16) kohta.

Kaebuse kohaselt esitab artikkel konverentsi kohta moonutatud infot. Artikli pealkiri ”EELK perekeskuse korraldatud konverentsil esitati ekspertide hinnangul vastuoluline perevägivalla näidisjuhtum ja pakuti lahenduseks tõendamata meetodit” ei vasta tõele, sest ühtegi juhtumit ei esitatud ja selles kava osas ühtegi lahendust ei pakutud. Kaebuse esitaja väitel ajakirjanik ei käinud konverentsil kohal ega suhelnud ka korraldusmeeskonnaga. Ühte osa konverentsi programmist on kommenteerinud ühe teise valdkonna ekspert, kes ka ise ei käinud konverentsil kohal. Toimetus lubas avaldada vastulause, aga ei teinud seda.

Eesti Päevaleht ega ajakirjanik ASNile oma seisukohta ei avaldanud.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et Eesti Päevaleht (LP) on rikkunud head ajakirjandustava.

ASNi hinnangul on konverentsi kajastus eksitav, sest ei ole hõlpsasti mõistetav, mis konverentsil toimus ning millist tüüpi perevägivallast (või peretülidest) tegelikult räägiti.

Artikli fookusesse on ajakirjanik tõstnud sõnumi (nt pildiallkirjas), et konverentsil esitatu oli vastuoluline ja enamus artiklist koosneb erinevate ekspertide kriitilistest märkustest. Samuti on kriitiliselt kajastatud konverentsil esitatud näidisjuhtumit, mida kaebuse esitajast konverentsikorraldaja samas ei käsitle üldse “juhtumina”. Artikli lähilugemisel selgub – eriti rollimängu sisaldava juhtumi kirjeldusest –, et EELK perekeskus esitas konverentsil üht võimalikku lähenemisviisi ja pigem kujuteldava pere konfliktset peresuhet, mis “eskaleerus füüsilise vägivalla episoodidega, mitte süstemaatilise perevägivallaga”.

Eksitavaks muudab kirjutise see, et ei ole aru saada, milline osa sisust on pärit konverentsilt ja milline mitte; mille kohta anti ajakirjanikule hiljem kommentaare ja milline oli debatt konverentsil. Loost ei selgu, miks ajakirjanik võimendab ettekannete suhtes tehtud kriitikat ning esitab infot nende kohta konfliktses võtmes. Konverentsi formaat eeldabki erinevate seisukohtade esitamist ja diskussiooni.

Samuti on väited esitatud väga suure üldistusastmega (nt pealkiri, samas kui artikli lõpus sedastatakse, et “lähisuhtevägivalla mõiste on väga lai”) ning kohati kokku asetatud meelevaldselt. Ei selgu, kuidas seostub artikliga lisatud joonis ohvriabisse pöördumise statistikaga (allikaks lihtsalt Sotsiaalkindlustusamet). Millist perioodi joonis iseloomustab? Kuidas seondub see statistika ühe võimaliku praktikaga, mida EELK perekeskus tutvustas?

Nn näidisjuhtumi kriitika, mida ajakirjanik esitab psühhoterapeut Kait Sinisalu tsitaadi kaudu, jätab mulje, et tsiteeritu ei saanud ka ise esitatust päris hästi aru: “Siin pole kirjeldatud lähisuhtevägivallale omaseid võimu- ja domineerimisprobleeme...” (jne). Ajakirjanik toob ära ka juhtumi esitlejate enda tõlgenduse esitelu eesmärgist: “… [O]n tegu lihtsalt eri poolte vaatenurga esitamisega”.

ASNi hinnangul ei kuulu hea ajakirjandustavaga kokku möödakuulamise ja -lugemise võimendamine. Ajakirjaniku roll on informatsiooni töödelda nii, et infomüra oleks võimalikult vähe, mitte seda juurde luua.

Jääb arusaamatuks, mille põhjal on ajakirjanik konverentsil toimunut kirjeldanud. Kaebuse kohaselt ei käinud ajakirjanik konverentsil kohal, nagu ka üks loos kriitilist seisukohta väljendav ekspert. Et ajakirjanik ise oma lookirjutamise kohta ASNi jaoks täiendavat selgust ei loonud, puudub ASNil võimalus selle detaili kohta seisukohta kujundada.

Vastulause avaldamine olnuks selle artikli puhul adekvaatne eneseregulatiivne meede. Et vastulause mõistliku aja jooksul ei ilmunud, on taunimisväärne.

Triinu Vernik,
aseesimees