4. aprill 1994. Avaliku Sõna Nõukogu arutas ajalehe Rahva Hääl / Eesti Sõnumid ümber tekkinud probleemistikku, sest sündmuste senine kulg lubas pidada toimetuse suhtes toimuvat ajakirjandusvabaduse piiramiseks.

23. märtsil 1994 kuulas Avaliku Sõna Nõukogu ära Rahva Hääle toonase peatoimetaja Toomas Leito seisukohad ja saatis järelepärimise RAS Rahva Hääl juhatuse esimehele Veiko Jürissonile. ASN palus temapoolset nägemust ajalehes toimuvatest ümberkorraldustest ja nende kooskõlast Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 45.

28. märtsil 1994 vastas Veiko Jürisson ASN-ile, et RAS Rahva Hääl juhatuse otsused ei ole vastuolus paragrahviga 45. Ka "ei ole juhatus teadlik vaba ajakirjandust ahistavatest tingimustest, mis on seotud ülalnimetatud otsustega." Veiko Jürisson teatab, et ümberkorraldused on seotud seniste töötajate kahetsusväärse lahkumisega ja Toomas Leito tegudega, mis muutsid võimatuks RAS-i Rahva Hääl põhikirjalise tegevuse.

ASN meenutab, et sündmuste ahel ei vallandunud mitte vaidlusest omandisuhete või tööõiguslike küsimuste üle, vaid Rahva Hääle süüdistamises tasakaalustamatuses (näit. Veiko Jürissoni intervjuu Eesti Raadio Päevakajale, Aadu Hiietamme kirjutis "Aitab kummipaela venitamisest", RH 19. märtsil 1994). Hiljem lisandusid süüdistused selles, et "tihenevas ajakirjanduskonkurentsis ei ole Rahva Hääl piisavalt uuenenud, trükiarv ja lehe maine ei vasta omaniku ootustele" (vt RH 29. märtsist 1994).

Ajalehe Rahva Hääl toimetuse üldkoosoleku otsuses (21. märtsist 1994) avaldatakse umbusaldust RAS-i Rahva Hääl juhatusele, "kes riigi huvide kaitsmise sildi all ajab ühemõttelist erakondlikku poliitikat." Vastuseks kavandatavatele sammudele Rahva Hääle töö ümberkorraldamisel otsustas suur osa endise Rahva Hääle töötajaid lõpetada RAS-iga töösuhte.

Pärast Rahva Hääle senise toimetuse lahkumist RAS-ist hakkas toimetus välja andma uut ajalehte Eesti Sõnumid. Rahva Häält hakkas Hommikulehe materjalidega välja andma AS Hommikuleht. RAS-i juhatus on AS-i Ajakirjandusmaja vahendusel nõudnud AS-i RH töötajate lahkumist ajakirjandusmaja 5. korruselt ja nõude täitmise tagamiseks kohale kutsunud turvateenistuse. RAS-i juhatuse esimehe Veiko Jürissoni korraldusel lülitati ette hoiatamata välja toimetuse telefonid, vahetati ukselukud ja ähvardati välja lülitada elekter. Toimetuse ruumides viibivad AS-i Maag esindajad, kes avaldavad moraalset survet AS-i RH töötajatele.

ASN-il pole põhikirjaliselt põhjust käsitleda õiguslikke küsimusi, mis johtuvad RAS-i Rahva Hääl juhatuse tegevusest (või tegevusetusest), küll aga omaniku (riigi) suhtumisest ajakirjanikesse ja ajakirjandusvabadusse.

ASN leiab, et RAS-i Rahva Hääl juhtuse esimees ei ole ASN-i järelepärimisele sisuliselt vastanud, sest tema vastuses on segi aetud põhjus ja tagajärg. RAS-i Rahva Hääl käitumine tugineb mitme õigusakti interpreteerimisel, mis tegelikkuses on esile kutsunud eetilise kriisi nii ajakirjanduses kui ka ühiskonnas tervikuna.

ASN nendib, et süüdistused Rahva Hääle tasakaalustamatuse kohta on ajakirjandusteoreetiliselt põhjendamata. ASN-ile teadaolevalt ei ole ükski ajakirjanduse kontentanalüüsiga tegelev asutus (TÜ ajakirjanduskateeder, EMOR, Saar-Poll) viimasel ajal teinud Rahva Hääle sisu analüüsi. Ajakirjanduse kallutatust ei saa mõõta ruumiühikutes ja subjektiivsete juhuvaatluste abil. ASN-i käsutuses pole informatsiooni, et Rahva Hääl (kuni 29. märtsini 1994) oleks rikkunud head ajakirjandustava ning keeldunud sõnaandmisest erinevate seisukohtade väljendamiseks. Süüdistus tasakaalustamatuses oli tegelikult ebaõnnetunud ettekääne ajalehe senise peatoimetaja vabastamiseks.

ASN märgib, et ka riigi katsed takistada mis tahes moel uue päevalehe Eesti Sõnumid ilmumist ja levikut on ebademokraatlikud ja ebaeetilised ning kujutavad endast otsest ohtu sõnavabadusele.

ASN-i arvates ei ole riigi kui Rahva Hääle omaniku käitumine kooskõlas XX sajandi lõpu õigusriigi tavadega.