AVALDUS

Postimehes viimastel nädalatel teleajakirjanik Vahur Kersna poolt tehtud kriitika ETV aadressil ja reaktsioonid sellele kriitikale osutavad Avaliku Sõna Nõukogu arvates mitmele sõnavabadust ja demokraatiat ohustavale tendentsile Eesti ajakirjanduses ja ühiskonnas. Kersna kriitika ei vallandanud tõsimeelset avalikku arutelu ETV probleemide üle, vaid rünnakud ad hominem Kersna isiku pihta süüdistustega ebaeetilises käitumises, tööandja maine ja kolleegide konkurentsivõime kahjustamises ning silmakirjalikkuses (vt nt SL Õhtuleht
15.09.2007, Postimees 25.09.2007).

ASN näeb siin vähemalt kolme probleemide kompleksi.

1. Ajakirjanduse õigused ja kohustused seoses kriitikaga.
Sõnavabaduse üks olulisi mõõtmeid on iga kodaniku võimalus oma arvamuste vabaks avaldamiseks ja probleemide avalikuks aruteluks. Demokraatlikus ühiskonnas loob ajakirjandus foorumi kriitiliseks aruteluks ning toob ühiskonnale olulised probleemid avalikkuse ette. Ajakirjandus eeldab ja nõuab ühiskonna institutsioonidelt (eriti riiklikelt) nende tegevuse ja otsuste läbipaistvust, poliitikutelt ja teistelt juhtidelt eetilist käitumist ja karistab nende eksimusi avalikustamisega. Kasutades õigust kõiki ja kõike kritiseerida, peaks meediaorganisatsioonide ja ajakirjanike tegevus olema samuti läbipaistev ja taluma avalikku kriitikat. Kriitiliselt reflekteerides oma tegevust osutavad meediakanalid sellele, et nad tunnevad vastutust neis pakutava sisu kvaliteedi ja selle võimalike tagajärgede üle ühiskonnas. Norras on see põhimõte kirjutatud sisse isegi ajakirjanduseetika koodeksisse: „Ajakirjandusel on õigus informeerida sellest, mis ühiskonnas toimub ning teha kriitilisi paljastusi. Ajakirjanduse kohustus on heita kriitilist valgust sellele, kuidas meedia ise täidab oma rolli ühiskonnas“.
Rahvusringhäälingu parlamendimandaadiga juhtide ning mõnede juhtivajakirjanike valulik reaktsioon Vahur Kersna mõtteavaldustele osutavad aga selgelt, et meie meediaorganisatsioonid, sh avalik-õiguslik ringhääling ei ole huvitatud neid puudutavast avalikust arutelust. Puudub avaliku teenuse printsiibil põhinev arusaam ajakirjanduslikust professionaalsusest ja seega pole pinda ka ajakirjanduskriitikale.

2. Avalik-õiguslik rahvusringhääling aruandekohustuslikkus avalikkuse ees.
Ringhäälingujuhid ning mitmed endised ja praegused kolleegid süüdistavad Vahur Kersnat ebalojaalsuses ja tööandja maine kahjustamises. Selmet avalikult sõna võtta, pidanuks Kersna rääkima neist asjadest ETV koridorides või siselehes. Sümptomaatilised on Rahvusringhäälingu juhatuse esimehe Margus Allikmaa sõnad SL Õhtulehes: „Mina ajan oma maja asju maja sees /.../.“

Rahvusringhäälingu juhid paistavad unustavat kõige olulisema tõsiasja: ETV on avalik-õiguslik kanal ja nemad ise on palgatud seda kanalit juhtima oma tööandja – avalikkuse, maksumaksja, rahva poolt. Kui Kersna räägib probleemidest ETV juhtimises, siis ei kritiseeri ta mitte tööandjat, vaid selle palgalisi funktsionääre, ja on lojaalne justnimelt oma tööandjale, s.t avalikkusele. Kui on tegemist avalik-õigusliku teenusega, on avalik mõttevahetus mitte ainult vajalik, vaid isegi kohustuslik. Avalikkusel on õigus teada ka ringhäälingujuhtkonna omast erinevaid arvamusi ja igal ajakirjanikul peab olema õigus vabalt välja öelda oma arvamus. Kuni seda pole, seisame silmitsi sõnavabaduse ja järelikult demokraatia defitsiidiga. Töötajaskonna vaikima sundimine tähendab sisetsensuuri ega ole kooskõlas avalikkuse ootustega.

3. Manipuleerimine eetika kaitsmise sildi all.
Mitte rääkida probleemist, vaid rünnata ja süüdistada isikut, kes probleemile osutas, on vana ja tuntud propagandistliku manipuleerimise võte. Veel efektiivsemaks muudab selle siltide kleepimine. Tüüpiline on tähelepanu suunamine küsimustele: „Miks Kersna nii teeb? Kas Kersna käitub eetiliselt?“, aga mitte küsimusele, kuidas teha paremat avalik-õiguslikku televisiooni. Kersna emotsionaalne ja äkiline stiil on omakorda muutnud kergemaks nimetada tema sõnavõtte tahtlikuks „ärapanemiseks“, materdamiseks, negatiivseks kampaaniaks jms. Kui aga mistahes avalikku kriitikat ajakirjanduse või ajakirjanike suhtes otsekohe sildistatakse kui „ärapanemist“, õelust ja kahjurlust, vahel ka kui sõnavabaduse ahistamist, ei saa probleemidest ja vigadest avalikult üldse rääkida. Ajakirjanduskriitiline diskussioon lämbub juba eos. Kui aga ajakirjandus ei ole avatud vabale ja ausale mõttevahetusele iseenda üle, siis kätkeb see endas probleemi demokraatiaga.


Prof. Epp Lauk,
esimees