SEISUKOHT

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Urvaste vallalehe toimetaja Margus Konnula initsiatiivil 1967. aastast pärineva artikli “On vaid tulutu vindumine…” taasavaldamise kooskõla hea ajakirjandustavaga vallalehe veebruarinumbris (2007).

Toimetaja kinnitusel paelusid teda kunagistes rajoonilehtedes ilmunud Urvaste kanti puudutavad lood ning veebruaris ilmus terve lehekülg kunagisi rajoonilehe “nuppe”. Konkreetse loo puhul oli huvitav ehe stiil, kuidas Nõukogude ajal lihtsat inimest kritiseeriti. Konkreetne inimene tundis end aga solvatuna, kuigi toimetaja eeldas, et Nõukogude-aegne kriitika toimib 40 aastat hiljem pöördmärgilisena, nagu toonane kiituski pole tänapäeval enam eriline kiitus. Samuti ei osanud toimetaja kujutatud inimest otsida, sest ta kannab pärast abiellumist uut perekonnanime.

Avaliku Sõna Nõukogu esindaja kohtus nii vallalehe toimetajaga kui ka loos kriitika alla sattunud S.S.-iga. S.S. väljendas seisukohta, et selline vana artikli ümbertrükk loob temast mulje kui asotsiaalsest inimestest ning see on solvav nii talle kui ka lastele ja lastelastele.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et igasuguse materjali avaldamisel tuleb toimetusel kaaluda, kas see ei tekita kellelegi põhjendamatuid kannatusi. See puudutab ka varasematel aegadel avaldatud artiklite taastrükke. Käesoleval juhul on S.S.-ile tekitatud põhjendamatuid kannatusi.

Iseenesest on aastate taguste uudiste selektiivne taasesitus tavapärane ajakirjanduslik võte. Samas peab iga niisuguse teksti taaskasutamise puhul hindama selle toonast konteksti, jälgima, kas selles nimetatud inimesed on elus ning kuidas võib kunagises kontekstis avaldatud lugu olla mõistetav tänapäeval. Iga juhtumit eraldi vaadeldes tuleks ka toimetusel langetada vastavalt otsus, kas teksti üldse avaldada, lisada sellele selgitavaid kommentaare asjatundjatelt või artiklis nimetatud inimestelt, või jätta inimesed, keda loo taasavaldamine võib kahjustada, identifitseerimata. Mõningatel juhtudel võib lähedasi haavata ka juba surnud inimeste kohta teksti avaldamine, seda enam, et surnud ei saa enda eest enam seista.

Kuigi vanad ajalehed on raamatukogudes avalikult kättesaadavad, on avalikkuse huvi nende suhtes piiratud. Taastrükiga (-tiražeerimisega) tuuakse vana tekst uuesti aktiivsesse käibesse ning seda loevad inimesed, kes polnud algteksti olemasolust teadlikudki ja kes muidu ei oleks selle tekstiga kunagi kokku puutunud. Samuti loob vana ajaleht oma kujundusega ise vastava ajastu konteksti, mis tänapäevase trükitoote juures puudub.

ASNi hinnangul pidanuks Urvaste vallalehe toimetaja ette nägema, et 40 aasta taguse tugevalt kriitilise artikli taasavaldamine võib tekitada asjaosalistele, eriti meediaga suhtlemisel kogenematutele inimestele olukorra, milles neil on raske seista oma hea nime eest. Vaadeldaval juhul on artiklis, lähtuvalt nõukogude ideoloogiast, inimest kritiseerides mainimata jäetud olulisi üksikasju (S.S. jäi koduseks mõjuvatel perekondlikel põhjustel, mille vastu polnud ajakirjanik 40 aasta eest huvi tundnud). Sellest tulenevalt võib artiklit ebaõiglaseks pidada juba ilmumise ajal.

ASN nõustub, et tänapäeval on uued olud ning toonased etteheited võivad tunduda naeruväärsena. Samas ilma täiendavate selgitusteta ei ole 40 aasta taguse teksti kontekst tavalugejale mõistetav, ent teravalt kriitiline hoiak konkreetse isiku kohta on arusaadav ning võib põhjustada ka ebameeldivaid tagajärgi artiklis kujutatud inimestele.

Seetõttu olnuks põhjendamatute kannatuste vältimiseks mõistlik jätta kas kõnealune artikkel muutmata kujul taastrükkimata, jätta välja asjaosaliste nimed või kirjutada (lisada) asjaosalise nõusolekul uus lugu “40 aastat hiljem”. Käesoleval juhul on toimetaja tekitanud S.S.-ile põhjendamatuid kannatusi. Tunnustust väärib samas toimetaja soov oma tahtmatu eksimus heastada.

Prof. Epp Lauk,
esimees