LAHEND

Avaliku Sõna Nõukogu arutas M.-K. Soomre saadetud avaliku kirja Postimehes avaldatud Märt Sultsi artikli "Kohustus oma liiki säilitada" (28.07.04) kohta.

Avalikus pöördumises väidetakse, et Eesti ühiskonnas on sagenenud radikaalselt sallimatu mõtteviisi aktsepteerimine ametlikus kõnepruugis ning selle ereda näitena tuuakse M. Sultsi artikkel, milles koolidirektor kasutab oma positsiooni, et levitada massimeedias sallimatust, konkreetsemalt homofoobiat. Avaliku kirja autorite küsimus oli: kas Postimees talitas õigesti, avaldades M. Sultsi artikli.

Postimees ASNile oma seisukohta ei avaldanud.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et sõnavabaduse aspektist lähtuvalt on õigus M. Sultsil väljendada oma veendumust, et “inimene on oma olemuselt loom”, ning järeldada, et homoseksualistid on vaimuhaiged. Samas on oluline jälgida, et õigus oma veendumusi väljendada ei oleks vastuolus teiste isikute õigustega. ASN asus seisukohale et Sultsi artikkel ei puudutanud mitte niivõrd konkreetseid isikuid, vaid esindas ühiskonnas olemasolevaid hoiakuid, mille mahavaikimine ei vähenda tegelikku sallimatust¹, vaid oli väljakutsuvas stiilis sõnavõtt teemal, mis on meie ühiskonnas avalikku arutelu vääriv.

ASN pööras Sultsi artikli puhul tähelepanu ka tõigale, et Sults väljendas sallimatust nii homoseksuaalse orientatsiooni kui homoseksuaalse aktiivsuse suhtes. Siin on erinevus. Näiteks on kirikutel ühine seisukoht, et homoseksuaalset orientatsiooni ei saa taunida, kuid samas ei ole ühtset seisukohta, kas homoseksuaalselt aktiivsust tuleks diskrimineerida.² Samasugused seisukohad on praeguseks eristunud ka humanistlikus eetikas ja poliitilises praktikas.

Selles kontekstis on ASN seisukohal, et ka Eesti ühiskonnas tuleks avaliku diskussiooni teel jõuda selgusele, kas homoseksuaalsusest orientatsioonist tulenev homoseksuaalne aktiivsus ehk homoseksualism on selline vabadus, mis Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artikli 2 kohaselt peab olema tagatud igale inimesele.

Diskussiooni seisukohalt on M. Sultsi artikkel ja selle avaldamine tervitatav, sest sallimatuse vastand on ükskõiksus, ning kirjutise avaldamine on kooskõlas sõnavabaduse põhimõtetega. Seetõttu leiab ASN, et Postimees ei ole artiklit avaldades rikkunud head ajakirjandustava.


Tiina Jõgeda,
ASN esimehe ülesannetes

______________________________
¹ Poliitilises mõttes on sallimatus “sihilik katse tõkestada taunitav nähtus sunnivahenditega, tavaliselt jõuga ja koguni vägivaldselt taga kiusates” (Horton, John. 1987. “Toleration”, in The Blackwell Encyclopaedia of Political Thought, p. 521, ed. David Miller. Oxford: Blackwell). Sallimatuse rakendamise eelduseks on objekt, mida teadlikult ja kindlalt taunitakse, ning subjekt, kellel on võim (power over) vastavalt reageerida. Sallimatus näib olevat õigustatud siis, kui selle objekt on kohane ja objekti taunimine legitiimne ning kui kasutatavad vahendid on kooskõlas sallimatuse eesmärgiga. Seega sallimatus ei ole julmus, sest eeldab taunivat hinnangut.”

² Siinkohal on oluline täpsustada, et õhtumaises diskussioonis üheks kõige konservatiivsemaks peetud rooma-katoliku kirikus on õpetusamet kui selle kiriku õpetuslikke seisukohti väljendav kõrgeim organ deklareerinud 1975. aastal, et homoseksuaalsus on objektiivne haigus (objective disorder), mistõttu homoseksuaalseid isikuid tuleb kohelda erilise pastoraalse hoolega (1986: On the pastoral care of homosexual persons). Samas kirikus on seejuures ametlik seisukoht, et homoseksuaalsest orientatsioonist tulenev homoseksuaalne aktiivsus ei ole moraalselt aktsepteeritav ning homoseksuaalsete isikute diskrimineerimine on mõnedes valdkondades õigustatud (Some considerations concerning the response to legislative proposals on the non-discrimination of homosexual persons). Seevastu mõnedes protestantlikes kirikutes on levinud vastupidine seisukoht.