Avaliku Sõna Nõukogu arutas EELK peapiiskopi Jaan Kiiviti kaebust ajakirjas Luup ilmunud kirjutise "Vägivalla pikk vari" (R.Palmaru, 31.5.99) kohta, mis käsitleb praost Harald Meri ja tema koduabilise Valve Kleini seni lahendamata mõrvalugu.

Kaebuses väidetakse, et nimetatud artiklis kahtlustatakse kirikuõpetaja Arne Hiobit alusetult kahe inimese mõrvas, esitatakse väärfakte ning kahjustatakse nii konkreetse inimese kui ka kogu kiriku mainet.

Luubi peatoimetaja Peeter Ernitsa arvates ei ole kaebus põhjendatud, sest sama versiooni kui uurimise ühe põhiversiooni olemasolu tunnistab ajakirjas ka keskkriminaalpolitsei juhtivinspektor. Luubi informatsioon pärineb peatoimetaja vastuse kohaselt otseallikaist – artiklis viidatud inimestelt. Artiklis ei ole Ernitsa kinnitusel kedagi nimetatud kurjategijaks, edasi on antud vaid tõenditega tagatud informatsioon ning ainult kahtluse vormis oma järeldused.

Avaliku Sõna Nõukogu vaagis kõnealust kirjutist korduvalt. Suhteliselt üksmeelsed olid ASN-i liikmed kolmes küsimuses:

1.1. Ajakirjanduse ülesanne on ühiskonnas kriitiliselt jälgida võimu teostamist. Sellest tulenevalt on õigustatud Luubi tähelepanu asjaoludele, miks kümne aasta jooksul ei ole suudetud lahendada Türi topeltmõrva. Seda ajakirjanduse eetikakoodeksi p. 1.2. seatud ülesannet on Luup hästi täitnud sama teemat käsitledes näiteks 19. aprilli 1999 numbris ("Uurimise selgroo murdsid poliitikud", R.Palmaru).

1.2. Artiklit mõrvaversioonist, mis puudutab konkreetset kirikuõpetajat, ei saa laiendada kogu kirikule, nii nagu ei saa artiklit arstist laiendada kogu meditsiinisüsteemile või artiklit õpetaja kohta – kogu koolile. Kirjutises ei ole kordagi viidud teemat kiriku suhtes laiemale alusele kui konkreetne mõrvaversioon ja konkreetne isik.

1.3. Vaatlusalune Luubi kirjutis sisaldab siiski eetilist probleemi.

Selle suhtes, milles ajakirjanduseetiline probleem seisneb, ei saavutanud Avaliku Sõna Nõukogu täit üksmeelt. Poolt- ja vastuhääled jagunesid peaaegu võrdselt ning otsus langetati vastavalt kodukorrale lihthäälteenamusega. Häälte võrdse jagunemise korral otsustas esimehe hääl.

Sellest tulenevalt kujunes ASN-i lõppseisukohaks arvamus, et Luubi kirjutis ei ole kooskõlas hea ajakirjandustavaga. ASN toob selle selgituseks järgmised asjaolud.

2.1. Kirjutis esitab väga detailselt ühe mõrvaversiooni, jättes samas tähelepanuta teised. Keskkriminaalpolitsei juhtivinspektor nendib Luubis, et tegemist on "ühega põhiversioonidest" (ASN esiletõste). Luup ei kirjelda võrreldavas mahus, millised on teised põhiversioonid. Samuti ei esita Luup Hiobi versiooni kirjeldades neid fakte, mis on muutnud võimatuks esitada Hiobile süüdistus või vähemasti tunnistada ta kahtlusaluseks. Selles suhtes leiab ASN, et lugejale ei ole esitatud informatsiooni igakülgselt, nagu nõuab eetikakoodeksi punkt 1.2.

2.2. Luup ei ole otsesõnu nimetanud kedagi kurjategijaks. Samas on Hiobit mõrvas kahtlustav versioon esitatud muid võimalusi välistaval moel ning kahtlust Hiobi suhtes on kinnitatud veel ka otsesõnu: "Nende detailide põhjal võib pastori ja tema koduabilise tapmises kahtlustada /.../ Arne Hiobit ja tema sõpra Ennu Gansenit." ASN-i hinnangul on niisugune esitus eetika kontekstis kvalifitseeritav kui inimese kurjategijana käsitlemine (p. 4.4.). ASN meenutab siinkohal, et on varem pidanud taunimisväärseks asjaolu, kui väljaanne avaldab nende isikute nimesid, keda on küll kahtlustatavana kinni peetud, kuid siiski vahi alt vabastatud (kaasus 70, otsus 14.12.94). ASN leidis siis, et kuigi avalikkusel on õigus niisuguseid andmeid teada, rikub seesugune avalikustamine enne süüdimõistvat kohtuotsust isikute õigust hea nime kaitsele. Arne Hiobit ei ole aga uurimisorganid seadusega määratud korras kuulutanud isegi kuriteos kahtlustavaks. ASN leiab, et kõnealust mõrvaversiooni saanuks esitada ka Hiobit identifitseerimata.

2.3. Üldiseks normiks tuleb pidada süütuse presumptsiooni. See tähendab, et igaüht, keda pole süüdi tunnistatud, tuleb käsitleda süütuna. Arne Hiobile said vaatlusaluse kirjutise ilmumise tagajärjel vaieldamatult osaks kannatused. ASN saab nende kannatuste põhjendatuse üle koodeksi punkti 1.5. tähenduses otsustada vaid süütuse presumptsiooni kontekstis. Luubi kirjutisest ei nähtu, mida võitis avalikkus Hiobi suhtes avaliku mõrvakahtluse esitamisest ja mil moel kaalub avalikkuse huvi üles Hiobi kannatused. Kirjutis ei sisalda ASN-i hinnangul niisugust uut informatsiooni, mis oleks kaasa toonud või võiks kaasa tuua olukorra kvalitatiivse muutumise: näiteks ajendaks politseid seda juhtumit sel määral edasi uurima, et see jõuaks kohtusse enne aegumistähtaega 2000. aasta aprillis. ASN asus seetõttu seisukohale, et kuni Arne Hiobi suhtes ei ole jõustunud kõnealuses mõrvas süüdimõistvat kohtuotsust, on Luubi kirjutisest johtuvad Hiobi kannatused põhjendamatud.

ASN-i arvates on avalik mõrvakahtlustus Eesti kultuuriruumis aegumatu, millest on võimalik vabaneda vaid tegeliku mõrvari tabamise või ülestunnistuse järel. Luubi toimetus ja ajakirjanik Raivo Palmaru pidid juba enne Luubi artikli avaldamist teadma, et juriidiliselt seda mõrva kunagi ei avastata (vt. näit. uurija kommentaar Luubi artikli juures, Raivo Palmaru usutlus Sõnumilehele (3.6.99) või Raivo Palmaru kirjutis Sõnumilehes (28.6.99)). Eetiline konflikt on tekitatud sellega, et selle teadmise juures esitati Hiobile avalik mõrvakahtlustus. Seetõttu on ka väga tõenäoline, et Hiobil ei õnnestu avalikkuse silmis kunagi mõrvakahtlusest vabaks saada.

2.4. ASN leiab, et ka andmete avaldamine Hiobi väidetava skisofreenia kohta ei ole kooskõlas hea ajakirjandustavaga. Luubi kirjutises ei ole esitatud otsest seost võimaliku haiguse ja väidetava mõrva toimepanemise vahel. Hiob on hilisemates usutlustes teistele väljaannetele lükanud ümber väited haiguse kohta. Luup on vastuslauses ASN-ile toonud skisofreenia-väite tõestuseks kahe isiku – Hiobi isa ja Ennu Ganseni – ütlused uurijale, samas kui kumbki isik ei ole ASN-i hinnangul meditsiiniliselt pädev otsustama Hiobi tegeliku tervisliku seisundi üle.

Urmas Loit,
esimees