Avaliku Sõna Nõukogu ajaloos pole veel enne juhtunud, et üks ajaleht iseenese kutse-eetika küsimuse tõstatab. Et "Nädaline" seda teinud on, arvas Avaliku Sõna Nõukogu, et ehk saab ta selle konfliktsituatsiooni puhul olla pigem kaasaarutaja kui otsuselangetaja.

Kõigepealt: on ju tõesti nii, et vastutus lehes ilmunud materjalide eest lasub väljaande peatoimetajal. Samas peab aga ajaleht demokraatlikus ühiskonnas olema see kanal ja koht, kus ei räägi mitte üksnes peatoimetaja ja 5-6 ajakirjanikku. Vastupidi, hea ajalehe lehekülgedel saavad sõna väga erinevate sotsiaalsete gruppide esindajad. Nii kooliõpilased kui õpetajad, arstid, koduperenaised jne. Siit kerkib probleem, kuivõrd peab toimetaja kellegi arvamust enne avaldamist toimetama ja kuivõrd niisugune toimetamine võib rikkuda arvamuse adekvaatsust, vahel aga ka autoriõigust.

Minnes nüüd konkreetse artikli juurde: "Kool on K (C)ool." Selles tekstis on näiteks niisugune lõik: "Pedagoogide vanem põlvkond pelgab arvuteid, kuna nad ise ei oska neid kasutada ja õppida ka ei taha/viitsi/oska. Manataksegi õpilase silme ette pilt millestki äärmiselt halvast, totalitaarsest ja hukatuslikust..." Niisugused üldistavad kriitilised märkused võivad olla pea alati ajalehele ohtlikud. Sest kui kümnest õpetajast näiteks üheksa tõesti ei taha arvutit tundma õppida, aga üks oskab ja tahab arvutiga tööd teha, siis on leht hakkama saanud solvamise või isegi laimuga. Või vastupidi, kui üks on ebapädev, aga kriitika objektiks saavad kõik vastava kutseala esindajad. Näiteks 1984. aastal oli inglise suurim pühapäevaleht "News of the World" sunnitud maksma 25 300 naela solvamise hüvitist igaühele kümnest politseinikust, kes lehe kohtusse andsid. Sest leht oli kirjutanud, et konkreetese linna politsei (umbmääraselt) on seotud väljapressimise ja vägistamisega, enamus poltiseinikest suutis aga tõestada oma reputatsiooni puhtust.

Ajaleheteksti loomisel ongi tähtis pidevalt meeles pidada, et ajakirjandus on konventsionaalses mõttes faktikirjandus. Ja väide, et konkreetse kooli konkreetne õpetajaskond teeb midagi, ütleb midagi, ei tee midagi jne., ei ole enam arvamus, vaid väide, mis eeldatavasti põhineb mingitel faktidel. Ja siis tuleks esitada ka need faktid ning nende tõesust kontrollida. Minnes tagasi eelpooltoodud tekstikatkendi juurde, tekib küsimus: keda siis lugeda pedagoogide vanemaks põlvkonnaks? millal, kus ja millises situatsioonis on selgunud, et kõik Eestimaa gümnaasiumide vanema põlvkonna õpetajad on teinud avalduse, et arvutid on halvad ja totalitaarsed jne. Veel mõned tekstinäited: "Õpilasi, kes püüavad uusi ideesid propageerida, ahistatakse..." "Õpilaste tegevus- ja mõttevabadust piiratakse veel teiselgi põhjusel: õpetajal on hirm, et hakkajamad võivad neist ühel päeval teatud asjades lihtsalt targemad olla." Artikli viimane lõik, "Loomulikult ei kehti ülaltoodud lõik kõikide õpetajate ja kõikide koolide kohta" ei paranda teksti ülalnäidatud puudusi.

Kõne all olevat ajakirjanduslikku teksti, direktori pilti ja luuletust võib muidugi võtta ka kui "noorte vihaste meeste arvamust", meeleoluväljendust, mille iga põlvkond läbi teeb. Avaliku Sõna Nõukogu leidis, et kooli või noortelehe lugejaskond seda ehk nii võtakski. Kohalik ajaleht on aga konventsiooni kohaselt siiski midagi, mida peaks saama tõsiselt võtta kõik lugejad. Seetõttu peaks leht arvestama, et vähemalt osa lugejaid võtab noorte leheküljel esinevaid hoiakuid ja väärtusi toimetuse hoiakutena, fakte aga usaldisväärse ja kontrollitud informatsioonina. Tekst, pilt ja luuletus koos "Nädalise" leheküljel mõjuvad tõepoolest tugevat negatiivset hoiakut avaldava märgina, kusjuures ei ole selgesti aru saada, et direktor sümboliseerib kooli. Pigem on ta ikka konkreetne inimene, kellele suunatuks võib kriitilist teksti lugeda.

Asja arutades jõudis Avaliku Sõna Nõukogu arvamusele, et eetilise konfliktini asi ei jõudnudki. (Näiteks, kas avalikkusel on õigus teada konkreetsete õpetajate konkreetsetest otsustest, mis on toonud kaasa konkreetesete õpilaste ahistamist. Kas sel juhul on sõna antud ka õpetajatele jne.) Konflikti põhjus meie arvates oli pigem ajakirjanduse konventsioonide ja reeglite tahtmatu rikkumine. Valdkonnas, mis, nagu eelpooltoodud näidegi illustreerib, põhjustab sekeldusi vägagi kogenud ja rikastele toimetustele.

"Meie Meele" toimetajal Mare Vetemaal oli noorte inimeste poolt kirjutatud ajakirjandusliku teksti toimetamisel kasulik kogemus jagada: "Kui kellegi kohta tahetakse avaldada väga kriitilist arvamust, siis ma palun, et autor kujutleks kritiseeritavana ennast."

ASN nimel
Halliki Harro