Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

Väärtuste allahindlus
Prof. Epp Lauk, Halliki Harro-Loit , PhD

Ajakirjanduseetilisi konflikte ja nende lahendamist analüüsides torkab silma ärevust tekitav tõsiasi, et eetika-alase arutelu asemel on Eestis maad võtmas ajakirjanduse vabadust iga hinna eest kaitsev retoorika. Ja seda tingimustes, kus ajakirjanduse vabadus pole üldse ohus.

Kas meenub kellelegi juhtum, kus mõni väljaanne, tele- või raadiokanal või nende omanikud oleks avaldatu pärast kannatanud? Maksnud suuri kompensatsioone? Olnud sunnitud tegevuse lõpetama? Kes julgekski tõsiselt ohustada ajakirjandusvabadust? Sõnavabadus on aga ohus küll. Kui inimese avalikult välja öeldud arvamused ja vaated ei meeldi, siis saab meedia rünnaku objektiks sageli just see inimene kui isik ja mitte tema seisukohad. Seejuures tundub olevat piir, kus lõpeb kriitika ja iroonia ning algab avalik mõnitamine, nagu kummipael, mis venib vastavalt sellele, kuidas tõlgendajal parajasti tarvis. Millise sõnumi ajakirjanduseetikast annab siis meie meedia avalikkusele?

„Loominguline“ žanritõlgendus

Žanr määrab selle, kuidas me sõnumist aru saame. Kui kunagise Vigla šou üpris teravmeelne nali – Soome 100-margased kaotavad kehtivuse – esitati väljaspool saate markeeringut, võtsid paljud inimesed seda uudisena ja tormasid raha kulutama. Eesti Ekspress avaldas kultuurilisas Areen (21.02) nimekirja “Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu”, nimetades üheks selliseks teoks ajakirjanik Priit Pulleritsu sündimise. Sama nimekirja preambulas kuulutati Rein Veidemanni artiklid inimsusevastaseks kuriteoks. Eesti Ekspressi selgituses Pressinõukogule nimetati seda loetelu “satiirilises võtmes kirjutatud arvamuslooks”. Peatumata pikemalt žanriteoorial, olgu siinkohal vaid märgitud, et loetelu või nimekiri pole ei ajakirjandus- ega kirjandusžanr ühegi teooria järgi. Arvamuslugu on aga kindlate žanritunnustega kommunikatsioonivorm.

Pressinõukogu klassifitseeris oma lahendites 188 ja 189 sama materjali “satiirilises võtmes esitatud hinnangute kogumiks või edetabeliks” ning leidis, et Eesti Ekspress pole hea tava vastu eksinud. Tuleb niisiis uskuda, et nimekirjas lisaks Pulleritsule ja Veidemanni artiklitele ülesloetud teod ja sündmused nagu Estonia teatri pommitamine, EKP kaheksas pleenum, kunsti-inimeste tagakiusamine KGB poolt, 40 kirjale allakirjutanute ahistamine jne olidki pelgalt “satiirilises võtmes esitatud hinnangud või edetabel” (?!). Sellele võiks ehk tõesti vaadata kui ebaõnnestunud või halvamaigulisele naljale, kui see “edetabel” poleks mitut inimest asjatult emotsionaalselt haavanud. Ajakirjanduseetika koodeksi punkt 1.5. ütleb: “Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega põhjustada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada”. Millist avalikkusele ilmtingimata vajalikku informatsiooni sisaldavad need õela alatooniga sõnumid? Millega on sellised avaldused õigustatud? Ometi ei leidnud Pressinõukogu siin vastuolu ajakirjanduseetika koodeksiga.

Pressinõukogu lahendis on veel lisatud, et “loo žanr välistab osapoolte kommentaarid ja vastulause”. See väide kannab sõnumit, et on žanre või formaate, mille kasutamine justkui välistab kanali ja autori vastutuse. Niisuguse žanrina on meedias käsitletud näiteks arvamuslugu. Ent kuigi arvamus või hinnang ei saa olla vale või õige, mida oleks võimalik faktidega kontrollida, saab see ometi olla solvav, laimav, väärikust alandav, mõnitav, hingelisi kannatusi põhjustav. Kust on tulnud siis veendumus, et arvamusloona või hinnangutena esitatult on see kõik aktsepteeritav? Eetikakoodeks vähemalt küll sellist võimalust ette ei näe.

Põhjendatud või põhjendamata kannatused

“Põhjendamatud kannatused” on Eesti ajakirjanduseetika koodeksi palju kritiseeritud klausel. On küsitud: kas on siis ka põhjendatud kannatusi? Kui lugeda Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuseid, siis selgub, et on küll ja vägagi palju. Lühidalt öeldes – kannatuste põhjustamine on aktsepteeritav, kui avalikkus vajab olulist informatsiooni korruptsiooni, väärkohtlemise jms. kohta. Kuid mitte kunagi ei saa üksikisikule või inimeste grupile põhjustada kannatusi lihtsalt uudishimu või kättemaksu rahuldamiseks.

Väga vähe on Eesti meedias räägitud sellest, mida toob inimestele kaasa meediapeks. Mida saab teha inimene, keda raadioeetris nimetatakse loomastumise pooldajaks ja inimsusevastaseks kurjategijaks lihtsalt seepärast, et ta ütlejale ei meeldi? Kuidas peaks ennast kaitsma inimene, kelle sünd on paigutatud kultuurivaenulike tegude hulka, aga hea ajakirjandustava järgimist valvav kogu leiab, et tal pole isegi kommentaari või vastulause õigust? Ja pärast sellise vastuse saamist jätkub avalik mõnitamine selle eest, et ta julges üldse kaevata! Kui aga solvunud inimene pöördub teda alandavalt kohelnud kanali poole, saab ta uue mõnitamise osaliseks, nii nagu mõni aeg tagasi tegi Kanal 2. Inimene, kes tundis end “Võsareporteri” saates ebaõiglaselt kohelduna, soovis Kanal 2lt vastulause võimalust, kuid selle asemel tehti “Reporteris” jätkulugu, milles asjaosalist süüdistati omavolis ja nimetati tema pöördumist Kanal 2 poole etteheitvalt “oma õiguste tagaräuklemiseks” (Vt ASNi lahend nr 382).

Mida võidab avalikkus sellest, et ajakirjanduses mõnitatakse inimesi? Sõnal ja tulirelval on see ühine omadus, et nendega ei sihita inimese pihta nalja pärast. Millistest inimlikest väärtustes saame rääkida, kui ajakirjanikud, kel on eetriaeg, leheruum, auditooriumi tähelepanu, kasutavad neid vahendeid … karistamatult teiste inimeste mõnitamiseks. Ent avalikku arutelu, mis sellistele juhtumitele hinnangu annaks ja aitaks eetikareegleid avalikus ruumis kinnistada, ei teki, sest meedia eneseregulatsioon ei toimi ja muid vahendeid ajakirjanduse ohjeldamiseks lihtsalt ei ole. Demokraatlikku ühiskonda ei sobigi jõuvõtted ajakirjanduse kallal, kuid samuti ei sobi sinna ajakirjanduse jõuvõtted, mida sõnavabaduse kaitsmise ettekäändel isegi õigustatakse. Kui valdavaks muutub hoiak, et ajakirjanduse vabadus kuni õiguseni ebaõiglaselt materdada kaalub üles üksikisiku kannatused, siis jääb üle ainult küsida, kui alla võib hinnata inimlikud väärtused?

Kes on kutsutud ja seatud?

Tänaseks välja kujunenud meediasüsteemis saavad väärtuste debatti edukalt edendada, ent sama edukalt ka tasalülitada eetikanõukogud ja seni ainus ombusdman – Rahvusringhäälingu eetikanõunik. Avalik-õiguslikul ringhäälingul on kommertsalustel töötava ajakirjandusega võrreldes suuremad võimalused ja ka suurem kohustus seada standardeid ja anda eeskuju hea ajakirjandustava järgimisel. Siia kuulub kindlasti ka niisuguste autorite valik, kes kindlustaksid saadete sisulise kvaliteedi ja vastavuse ajakirjanduseetikale.

Eetikanõuniku rolli kõiges selles on võimatu üle tähtsustada. Tema on ju see, kes peaks andma sisu Eesti ainsa ombudsmani institutsioonile: sõnastama tööpõhimõtted, positsioneerima ombudsmani oma organisatsioonis ja väljaspool ning looma selle avalikku mainet. Eeldused seda teha on head, sest seadus paneb eetikanõunikule otsesõnu nii kohustuse kui annab volitused jälgida, kuidas Rahvusringhäälingu tegevus vastab ajakirjanduse kutse-eetikale ning anda nõu puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimiseks. Teisalt on eetikanõunik kahtlemata avalikkuse – kuulajate-vaatajate – esindaja ringhäälingu juures (tegeldes näiteks inimestelt tulnud kaebustega). See tähendab üheselt, et ta teeb oma tööd avalikkuse ja mitte millegi või kellegi muu huvides. Vastutus avalikkuse ees peaks olema ombudsmani töö esimene ja tähtsaim põhimõte.

Praegune eetikanõunik on tegutsenud küll suhteliselt lühikest aega, aga tundub, et ta on asetanud rõhu ringhäälingusisesele tegevusele, esinedes oma ettepanekutega põhiliselt intranetis. Eesti Rahvusringhääling on aga avatud organisatsioon ja peaks olema ka auditooriumi jaoks arusaadav ning läbipaistev. Nõuniku analüüsid, ettepanekud ja võimalik kriitika saadete suhtes peaksid jõudma ka nende saadete vaatajate ja kuulajateni. Senine eetikanõuniku Meediatund Vikerraadios on jäänud ses osas üpris hõredaks. Muret paneb tundma eetikanõuniku taktika raadioeetris kõlanud ilmseid hea tava rikkumisi välja vabandada või mitte märgata ja mitte anda neile adekvaatseid hinnanguid.

Ajalehtede Liidu Pressinõukogu (PN) on kuulutanud end monopoolseks meedia eneseregulatsiooni institutsiooniks, mida meediaorganisatsioonid sellisena ka tunnustavad. PN on tõlgendab eetikaküsimusi ja head ajakirjandustava omanike positsioonilt. Selle kümnest liikmest viis on omanike esindajad – peatoimetajad – ja kuues endine peatoimetaja, praegune ERRi eetikanõunik. Kuidas on võimalik kommertshuvide survel eetikakoodeksist mööda vaadata, veelgi enam – lihtsalt elementaarset õiglustunnet ignoreerida, see on hästi näha PN eespool käsitletud otsustes ja samuti otsuses nr 195.

Pressinõukogu käsitles Rein Veidemanni kaebust Vikerraadio 6.märtsi saates “Uudis+” kõlanud “Kivisildniku positiivse programmi” peale, kus kaebajat alandavate sõnadega laimati ja mõnitati. PN leidis, et Vikerraadio on rikkunud head ajakirjandustava, tekitades põhjendamatuid kannatusi. Samuti taunis PN Vikerraadiot vastulause võimaldamisest keeldumise pärast. ERR eetikanõunik arutles seepeale aga tõsimeeli, et PN otsus on ekslik ja vastulauseks polnud põhjust, sest vastulause on mõeldud faktiliste asjaolude parandamiseks, mitte väärtushinnangute ümberlükkamiseks. Kuidas saaks Veidemann vastulausega ümber lükata „väärtushinnangu“, et ta on „koerkirjanik“, küsib eetikanõunik. Kuhu me oleme jõudnud, Pressinõukogu ja eetikanõunik? Tuleb välja, et ebaõiglaselt mõnitatu peab ise hakkama vastulausega tõestama, et ta ei ole kaamel? Tuleb kuidagi tuttav ette ühest teisest ajast. Et võinuks lihtsalt avalikult vabandada, ei ole tulnud mõttessegi ei Vikerraadio juhtidel, eetikanõunikul ega Pressinõukogul, kuigi Veidemann seda oma kaebuses taotles.

Kuidas saab ajakirjandus, mis ise ei tunne hea ja kurja piiri, nõuda kelleltki teiselt ausust, kõrget moraali, lugupidamist ja inimlike väärtuste hindamist? ERR eetikanõuniku ja Pressinõukogu eeltoodud otsused panevad tõsiselt kartma, et väärtuste allahindlusest võib saada väärtuste pankrot.


Ilmunud Õpetajate Lehes 9. mail 2008

Jalus Esilehele Tagasi