Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

Avalik kiri Ajakirjanike Liidule
Avaliku Sõna Nõukogu ,

_________________________
Epp Lauk,
Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor
Avaliku Sõna Nõukogu esimees



Seoses Avaliku Sõna Nõukogu tauniva lahendiga Kanal 2 saate “Võsareporter” kohta (kaebus nr 382) sain 14.veebruaril Kanal 2 päevatoimetajalt Antti Oololt kirja, milles ta teatas, et Eesti meediakanalid ei aktsepteeri ASNi, vaid Pressinõukogu otsuseid ja et ma võiksin ASNi otsused meediakanalite asemel prügikasti saata.

Kuna kiri oli saadetud tööaadressilt ja ühtlasi edastatud mitmetele uudistekanalitele, suhtun sellesse kui avalikku kirjavahetusse ja panin selle üles ka ASNi kodulehekülje foorumisse.

Ajakirjanik Antti Oolo informatsioon tema avalduse tagamaade kohta paneb mind sügavalt muretsema meie ajakirjanduse vastutustunde ja usaldusväärsuse pärast. Tsiteerin: “Eesti meediakanalid on juba aastaid tagasi võtnud vastu üksmeelse otsuse ignoreerida ASN-i. Meediakanalite ühine arvamus oli tookord, et ASN ei ole oma otsustes erapooletu ja usaldusväärne.” “Küsite, kust saaks näha seda meediakanalite aastatetagust ühist otsust? Mäletan, et Eesti Päevalehes töötades saadeti kõikide ajakirjanike postkasti e-mail, kus kõik kirjas oli. Meiega vestles eraldi ka peatoimetaja, kelleks oli tookord Priit Hõbemägi. Kokkuleppega liitusid tookord kõik suuremad meediakanalid.”

Sama kirja tsiteerib ka (SL Õhtuleht Online, 14.02. 2008), nüüd juba kui Kanal 2 kommentaari.

Seega on avalikult ja koguni meediaorganisatsioonide nimel välja öeldud, et ASNi lahendite mitteavaldamise taga on meediajuhtide rahulolematus enne Pressinõukogu loomist tegutsenud ASNi otsustega ja omavaheline kokkulepe edaspidi ASN blokeerida, mille täitmist nad ka oma töötajatelt nõuavad.

Ma näen siin kolme selget ohumärki. Esiteks, keegi ei või enam kindel olla, et (pea)toimetajate sahtlites pole musta nimekirja teistestki ebasoovitavatest inimestest ja organisatsioonidest, kelle suhtlemist avalikkusega takistatakse. Kas sellist ajakirjandust saab usaldada?

Teiseks, ajakirjanik, esinedes koguni paljude ajakirjanike nimel, käsitab oma isikliku sõna- ja otsustamisvabaduse piiramist (tööandja otsustab, kellega tohib suhelda ja kellega ei tohi) kui väärtust, mida tasub kaitsta. Kui ajakirjanikud loobuvad individuaalsest vastutusest ja ameti-ideoloogiast tulenevast autonoomsusest, muutuvad nad kergesti meediaorganisatsioonide kommertshuvide tööriistadeks.

Kolmandaks, ohus on kogu eneseregulatsiooni mõte. Kui ajakirjandus kasutab oma vabadusi ja ühiskonnalt saadud võimu selleks, et oma suva järgi summutada ebameeldivaid arvamusi, sealhulgas meedia suhtes kriitilisi hääli, pole mõtet eneseregulatsioonist rääkida. Kui meediaorganisatsioonid valivad, kellelt tulnud märkusi hea ajakirjandustava rikkumise kohta nad tähele panevad, pole eneseregulatsiooni tegelikult olemas.

ASN on ka pärast Pressinõukogu loomist 2002.a. jätkanud oma tegevust sõltumatu ekspertiisi- ja analüüsikeskusena, pakkudes tuge inimestele, kelle arvates meedia­kanalid on neid ebaõiglaselt kohelnud. Ajakirjanik Oolo deklareerib oma kirjas kõikide ametikaaslaste nimel: “Küsimus on lihtsalt selles, et ASN-i pole ajakirjanike jaoks enam olemas ja ASN-i otsused meid ei mõjuta ja neid otsuseid me ei avalda.”

Eesti Ajakirjanike Liit on Avaliku Sõna Nõukogus esindatud kolme liikmega ja seega vähemalt Liitu kuuluvate ajakirjanike jaoks on ASN igal juhul olemas. Ta on olemas ka kodanike jaoks, kes endiselt ASNi poole pöörduvad ning oma küsimustele ja kaebustele vastused saavad. 2007. aastal sai ASN 21 kaebust, Pressinõukogu 24, kusjuures Eesti Ajalehtede Liidu liikmeslehed kutsuvad igas lehenumbris inimesi saatma oma kaebused üksnes Pressinõukogule. Kuigi ASNil pole olnud võimalust niimoodi lehelugejate poole pöörduda, näitab lahendite peaaegu võrdne arv inimeste soovi saada alternatiivselt ka ASNi arvamust.

Nii Pressinõukogu, ASN kui kogu ajakirjandus peaksid tegutsema samal eesmärgil: tagada arvamuste paljusus ja vabadus, võimaldada avalikku diskussiooni ka meediat ennast puudutavates küsimustes, luua meediakriitiline diskursus, milles osaleksid võrdselt kuuldavalt nii eksperdid, ajakirjanikud kui tavainimesed. Ainult see tõstaks meie ajakirjanduse kvaliteeti ja usaldusväärsust, mitte aga ebamugavate häälte summutamine.


Sellele avaliku kirjaga on samuti ühinenud ülejäänud ASNi liikmed:
Margarita Kornõševa
, ASNi aseesimees, vabakutseline ajakirjanik (Eesti Ajakirjanike Liit)
Enn-Toivo Annuk, Eesti Tarbijakaitse Liidu juhatuse esimees (Eesti Tarbijakaitse Liit)
Maimu Berg, Soome Instituudi kultuurisekretär (Eesti Ajakirjanike Liit)
Halliki Harro-Loit, dotsent, Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsiooni instituudi juhataja (Eesti Meediakoolitajate Liit)
Tamara Kalantar, BNSi ajakirjanik (Eesti Ajakirjanike Liit)
Urmas Loit, MTÜ Avalik Sõna juhataja (MTÜ Meediaseire)
Heidi Tammar, Eesti Rahvusringhäälingu dokumendiarhiivi arhivaar, Kuristiku gümnaasiumi meediaõpetaja (Eesti Meediakoolitajate Liit)
Tauno Teder, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär (Eesti Kirikute Nõukogu)
Triinu Vernik, Eesti Juristide Liidu volikogu liige (Eesti Juristide Liit)

Tartus 19.veebruaril 2008

Jalus Esilehele Tagasi