Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

Meediakriitika: mis? milleks? kuidas?
Epp Lauk , ajakirjandusprofessor

Mis on meediakriitika?

Briti ajakirjanik, raamatute autor ja ajakirjandusõppejõud David Randall alustab oma raamatut „The Universal Journalist“ (1996) umbes niisuguse mõttega: „Pole olemas sellist asja nagu lääne ajakirjandus või vene, ameerika, briti, soome ajakirjandus. On ainult hea ja halb ajakirjandus. Pole olemas ka liberaalset, natsionalistlikku, feministlikku, sotsialistlikkku või reformistlikku ajakirjandust, vaid üksnes hea ja halb ajakirjandus. Samuti pole selliseid asju nagu kvaliteetajakirjandus, rahvalik ajakirjandus, suureformaadiline või tabloidajakirjandus, kommertslik või alternatiivajakirjandus. On ainult hea ja halb ajakirjandus. Ja mõlemad on universaalsed, nad ei tunne piire ning nad võivad rääkida mistahes keeles“.

Nii „hea“ kui „halb“ viitavad sellele, et on võimalik teha otsustusi teatud väärtusskaala piires. Peavad eksisteerima kriteeriumid, millega võrreldes me saame öelda, et tegemist on „hea“ ajakirjandusega või „halva“ ajakirjandusega. Niisamuti ei kehti „hea“ ega „halb“ kunagi ajakirjanduse kohta tervikuna, vaid selle konkreetsete aspektide, toimete või tagajärgede kohta. Samuti peab olema võimalik kirjeldada, milline see „hea“ või „halb“ on ning peab ka küsima MIKS? ja KUIDAS? – mis tähendab analüüsi ja põhjendamist.

Niisuguseid analüüsikriteeriume ja -raamistikku loob ja defineerib meediakriitika. Ühtaegu aga tegeleb meediakriitika ka nende praktilise rakendamisega kriitilises analüüsis.

Meediakriitika niisugune olemus seob selle väga lähedalt meediauuringutega.

Esiteks on neil sama objekt – massimeedia kogu oma mitmekesisuses. Teiseks, siin küsitakse samu küsimusi, mis on tuntud juba Lasswelli klassikalisest massikommunikatsiooni mudelist: kes teatab? – mida? – kellele? – ja millise efektiga?

Seega meediakriitiline diskursus paigutub üldjoontes raamistikku: informeerija/teate saatja – teade, selle sisu ja vorm – teate vastuvõtja/auditoorium – kanal/edastamisprotsess – teate mõju, efekt. Meediakriitika toetub meediateooriatele ning kasutab suuresti ka samu analüüsimeetodeid nagu meediauuringud (kontentanalüüs, diskursuse analüüs, argumentatsiooni analüüs jms).

Meediakriitika praktikas võib leida kolm põhihoovust.
Nn akadeemiline meediakriitika, mis põhineb meediauuringutel, on kujunenud Euroopas keskseks meediakriitika hoovuseks, eriti alates 1980. aastatest. Tuntumateks keskusteks on siin Tampere ülikool Soomes, Glasgow ülikool Suur-Britannias, Saksamaal Frankfurter Allgemeine juurde kuuluv Meedia-arengute ja Kommunikatsiooni instituut (Institut für Mediennetwicklung und Kommunikation GmbH).

Akadeemilise meediakriitika kõrval on üha rohkem levinud meediaorganisatsioonide enda poolt tehtav ja avaldatav regulaarne meediakriitika. Suured kvaliteetväljaanded on palganud spetsiaalsed inimesed, kes kriitiliselt jälgivad ja arvustavad toimetuse tööd ja selle tulemusi. Guardianil näiteks on aga omaette lisaleht „Media Guardian“, mis selgitab lugejatele ajakirjanduse toimimist ja ka neid aspekte, mida lugejad lehte lugedes või telerit vaadates ei näe.

Norra avalik-õiguslik televisioon NRK – on loonud meediakriitilise veebiväljaande, mille nimi on „Hvem skal vokte vokterne?“ – Kes valvab valvureid? http://www.nrk.no/mediekritikk/

Kolmas suur hoovus on nn meedia-aktivistide liikumised ja kodanikeühendused (eriti Ameerikas), kelle tegevust võib jälgida nende kodulehekülgede ja blogide kaudu. Näiteks: FAIR = Fairness and Accuracy in Reporting: http://www.fair.org/index.php; Accuracy in Media www.aim.org, http://www.bildblog.de/. Esimene ülemaailmne meedia-aktivistide ühing loodi 1999.aastal WACC-i (World Association for Christian Communication) algatusel, mille nimeks on Voices 21: A Global Movement for People’s Voices in Media and Communication in the 21st Century; http://www.comunica.org/v21/index.htm

Blogide taga on enamasti üksikisikud, sageli ajakirjanikud, kes oma blogides ütlevad välja seda, mida nad ei saa teha oma väljaandes.

Kas meediakriitikat saab käsitleda kultuurikriitika alaliigina, nagu teatrikriitikat, muusikakriitikat jne? Ilmselt ei saa. Ning ei saa eelkõige sellepärast, et olemuslikult täidab massimeedia/ajakirjandus ühiskonnas korraga kaht vastandlikku rolli. Ta on (1) nn demokraatia valvekoer, ta ülesandeks on toetada demokraatiat, pakkudes mitmekülgset ja adekvaatset informatsiooni ning valvates selle üle, kuidas ühiskonnas kasutatakse poliitilist ja majanduslikku võimu; auditooriumi käsitatakse sel juhul kodanikena; (2) ta on kasumit taotlev ettevõtlus ja äri, luues ja pakkudes kaupa, mida saab müüa ja osta; auditooriumi käsitatakse kui tarbijaskonda. Meediakriitika keskne küsimus on nende kahe rolli omavahelise tasakaalu küsimus ehk see, kuidas meedia oma ülesandeid ühiskonnas täidab. Normatiivses raamistikus tähendab see meedia/ ajakirjanduse analüüsimist ja hindamist, lähtudes selle ühiskondlikust tähtsusest – eeskätt avaliku huvi teenimise seisukohast.

Teisisõnu – küsimus on avaliku huvi ja ärihuvi vahekorrast. Seega ei ole enam tegemist kaugeltki kultuurikriitilise, vaid pigem ühiskonnakriitilise vaatepunktiga. Kuid see ei ole ainus aspekt, ehkki kõige silmapaistvam ja kõige rohkem diskuteeritud. Tegelikult hõlmab meediakriitika palju muudki.

Meediakriitika käsitleb oma objekti – massimeediat – sama-aegselt kolmes perspektiivis:
(1) kui toodet (informatsioon ja arvamused, mida pakutakse tekstilises vms vormis ja mida analüüsitakse nii sisu kui vormi seisukohast),
(2) selle toote loomise protsessi (ajakirjanduslik tegevus, ajakirjanik ja tema ameti-ideoloogia, toimetuse töörutiinid ja töökultuur jne) ning
(3) kui ühiskondlik-kultuurilist institutsiooni. Need on ka meediakriitika põhilised valdkonnad.

Nende valdkondade kaudu võib määratleda ka ajakirjanduskriitikat kui meediakriitika alaliiki. Ajakirjanduskriitika objektiks on massikommunikatsiooni nn ˛urnalistlik osa ning sellega seotud professionaalne ideoloogia ja kultuur.

ˇurnalism tähendaks siin massimeedia nn ajakirjanduslikku sisu (inglise keeles nimetatakse seda ‚journalism‘, soome keeles ‚journalismi‘) e see on massimeedia päevakajaline, faktipõhine ja peamiselt ühiskondlik ning kultuuriline aines, informatsioon koos selle ‚tootmise‘/loomise viiside ja kultuuriga. Ajakirjandus selles tähenduses on massimeedia vorm, mille eesmärgiks on pakkuda foorumit avalikuks diskussiooniks. Uudisajakirjandus on selle keskne element.

Meediakriitika, kitsamalt siis ka ajakirjanduskriitika eesmärk on kaasa aidata massiteabe sisu ja vormi ning avaliku debati kvaliteedile. Ehk lihtsalt öeldes – aidata teha paremat ajakirjandust kriitilise diskursuse arendamise kaudu ja abil.

Kuidas seda siis tehakse?
Lähtudes eespool nimetatud valdkondadest, võib eristada mitmesuguseid meediakriitilisi lähenemisviise ja tasandeid.

Kõige levinum on nn meediatoote kvaliteedi analüüs, milles eristub kaks tasandit:
(1) meedia poolt vahendatud informatsiooni kvaliteedi analüüs – ehk sõnumi vastavus /mittevastavus tegelikkusele ehk vastavus sellele, mida väidetavalt kajastatakse. Analüüsitakse seda sõnumit, mida tekst sisaldab (faktitäpsus, tasakaalustatus, uudisväärtuslikkus, allikakasutus, kallutatus);
(2) meediatoote kui ajakirjandusliku väljendusvahendi analüüs (uudis, saade, dokfilm jne) – lähtuvalt neist kollektiivselt omaks võetud kriteeriumidest ja standarditest, millega määratletakse, milline peaks olema hea ajakirjandus (˛anrireeglid, konventsioonid).

Teine lähenemisviis on seotud kultuuri-uuringute ja semiootikaga ning tegeleb massimeedia poolt loodavate tähenduste analüüsiga.

Lähtutakse konstruktivistlikust paradigmast, mis väidab, et meedia ei peegelda, vaid konstrueerib ja rekonstrueerib sündmusi ja maailmapilti ning küsitakse, missugune see pilt on, mis niimoodi luuakse ja mis mõjutab seda konstruktsiooni? Kõige populaarsemaks meetodiks on siin kriitiline diskursuse analüüs, millega näidatakse, kuidas tekstides rekonstrueeritakse võimusuhteid või luuakse diskrimineerimist. Saab näidata, kelle häälega tekst räägib, kelle varjatud huvid on mängus. Selle suuna tuntuim esindaja on Teun van Dijk, kes on näidanud, kuidas teksti süvastruktuuridesse on võimalik peita näiteks rassistlikku ja ksenofoobilist suhtumist.

Meediatoote loomise protsessi analüüs küsib: kes, mis ja kuidas mõjutab meediateksti/saate vms valmimist/loomist ja milline on selle protsessi erinevate elementide mõju sisule ja vormile? Siin on fookuses ajakirjanik kogu oma loomingulise ja tootva tegevusega ning nende teguritega, mis seda tegevust mõjutavad. Näiteks kutse-eetika küsimused, ameti-ideoloogia, oskused-teadmised jne.

Järjest valjemalt ja rohkem on hakatud siin rääkima ka majandus- ja omandisuhete mõjust ajakirjanduslikule sisule ja ajakirjanike tegevusele ehk ärilisest kallutatusest, mida omanikud ja väljaandjad reeglina eitavad ning mida on äärmiselt raske must-valgel tõestada.

Massimeedia kui ühiskondliku ja kultuurilise insitutsiooni tähenduse ja mõju analüüsis on kesksel kohal meedia võimu, vastutuse ja usaldusväärsuse küsimused. Normatiivsest paradigmast lähtuvalt on massimeedial ühiskonnas teatud tähtsad ülesanded.
Näiteks:
· teenida kodanike õigust saada tõest, ausat ja mitmekülgset informatsiooni,
· läbi kodanike informeerimise toetada kodanikuaktiivsust – anda sellist informatsiooni, mis aitaks inimestel teha pädevaid otsuseid (nt valimiste eel);
· kultuuriline ja hariv funktsioon;
· kodanike väljendusvabaduse teenimine – inimestel peab olema võimalus olulistes küsimustes oma arvamust avaldada;
· rahva ühendamine, konsolideerimine ühiste väärtuste ja eesmärkide ümber.

Nende ülesannete täitmiseks on meedia saanud ühiskonnalt, kodanikelt teatud vabadused ja võimu. Ühtlasi eeldatakse vastutust nende vabaduste ja võimu kasutamisel ning aruandekohustuslikkust ühiskonna ees. Meediakriitika ülesanne on küsida ja analüüsida, kuidas meedia neid kohustusi täidab ja kuidas on lood vastutusega. Ajakirjandus, mis ei võta endale sotsiaalset vastutust ja mille võimukasutuse üle puudub ühiskonna kontroll (mitte poliitiline kontroll või tsensuur!), ei ole usaldusväärne.

Meedia poolt loodud ja armastusega levitatud müüdid neljandast võimust ja ühiskonna valvekoerast rõhutavad küll meedia võimu – kuid ei räägi vastutusest. Need on suurepärane õigustus meedia vabadusele kritiseerida kõike ja kõiki ning juhivad tähelepanu eemale küsimusest: milline vastutus kaasneb sellise võimuga ja kes kontrollib ning valvab valvekoera enda tegevust? Mis tagab selle, et meedia võimu tõepoolest demokraatia huvides kasutatakse ja mitte mingitel muudel eesmärkidel? Keda ja kuidas valvekoer kaitseb? Need küsimused peakski esitama meediakriitik.

Nii ajakirjanduses endas kui väljaspool on väga levinud turufilosoofiast lähtuv tõlgendus meedia rollist: et valvekoer peab haukuma ja võimalikult kõvasti hammustama, mitte kaitsma. Kasumile orienteeritud meedia kitsendab demokraatia teenimise enam-vähem paisete lõikamiseks. Ja mida suurema plaksuga see katki lõigatakse, seda parem. Mida skandaalsem lugu, seda paremini müüb. Ning poliitiku ristilöömine võrdsustatakse demokraatia teenimisega. Sellisel juhul on selgelt tegemist ärihuvi domineerimisega avaliku huvi ees.

Meedia usaldusväärsuse ja kvaliteedi üks näitajaid on ja peaks olema kriitiline eneserefleksiivsus, mis seostub kõige otsesemalt usaldusväärsusega. Ei saa olla kvaliteetne, pretendeerides ilmeksimatusele, püüdes jääda väljapoole kriitikat. Näiteks on kriitiline enesepeegeldus kohustusena sisse kirjutatud Norra ajakirjanduse eetikakoodeksisse: „Ajakirjandusel on õigus informeerida sellest, mis ühiskonnas toimub ning teha kriitilisi paljastusi. Ajakirjanduse kohustus on heita kriitilist valgust sellele, kuidas meedia ise täidab oma rolli ühiskonnas“. (p.1.4).

Kuid meedia võimuses on seda kriitikat vältida ja summutada – nii väljastpoolt tulevat kui sisemist kriitikat. Kasutatakse toimetuste vabadust otsustada, mida avaldada ja mida mitte ning harvad ei ole juhud, kus ajakirjandusvabadust kasutatakse sel viisil sõnavabaduse vastu. Sest on teemasid, millest meediaorganisatsioonid ei taha rääkida. Meedia on tänapäeva maailmas muutunud ise selle majandusliku ja poliitilise võimusüsteemi osaks, mida ta peaks kritiseerima ja paljastama ja huvide konfliktid on sagedased (nt korruptsiooni juhtumid). Turg surub peale piirangud ka ajakirjanikule, eriti neis oludes, kus tööturg on väike ja häid töökohti pole kerge leida.

Kriitilise eneserefleksiooni puudumine õõnestab ajakirjanduse usaldusväärsust palju rohkem kui asjalik kriitiline analüüs. Kui meedia/ajakirjandus ei ole avatud ausale ja avatud mõttevahetusele ning kriitikale iseenda üle, siis on meil probleemid demokraatiaga.



Ettekanne interdistsiplinaarsel teaduskonverentsil "Kriitika diskursus: minevik ja tänapäev" Tallinnas 16.-17.novembril 2006

Jalus Esilehele Tagasi