Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

Aega tükeldav AJAkirjandus
Halliki Harro-Loit , Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja

Ajaväänamine on ulmekirjanduses populaarne teema. Enamasti kujutatakse seda ohtliku tegevusena. Ent aega tükeldab ka ajakirjandus, millel ei tohiks meie uskumise kohaselt olla fantastikaga midagi ühist, vaid mis peaks teatama tõde elust enesest.

Olemuselt ajaväänutajateks saab eriti nimetada uudislugusid. Kommunikatsioonitehnoloogia arengu tulemusena on need sajandite jooksul järjest kiirendanud sotsiaalse aja kulgemist: pingestanud teabetöötlemise tempot, sündmustele reageerimise aega ning survestanud otsuste vastuvõtmist. Uudisajakirjandus surub oma tempot peale teistele institutsioonidele. Näiteks uudis sellest, et haiglasse on toodud linnugripi kahtlusega haige, sunnib kiiresti tegelema paanika vältimisega. Pole aega oodata täpsustatud diagnoosi.

Ajaväänamise triki saladus

Selleks et selgitada, kuidas uudises kronoloogiline sündmuste jada segi paisatakse, on hea kasutada Punamütsikese muinasjuttu. Uudis˛anrisse tõlgituna võiks muinasjutt alata lausega “Hundi kõhust pääsesid elusalt tüdruk ja vana naine” või “Aplusest tingituna neelas Hunt Punamütsikese elusalt” või hoopis “Ema saatis tütre üksi metsa”. Ajaväänamise trikk seisneb selles, et uudisväärtustada saab mis tahes ajahetke. Kujutlegem, milliseks muutuks meie teadmised muinasjuttudest, kui muinasjutud tõlgitaks ajakirjanduslikku formaati.

Pealkiri kõlaks sellisel juhul: “Ema saatis Punamütsikse üksi metsa.” Järgneks sisu: “Täna hommikul saatis Ema Punamütsikese üksi läbi metsa Vanaemale toitu viima, kuigi on teada, et metsas elab Hunt. Ema põhjendas oma julget otsust erakorralise hädavajadusega. “Vanaema jäi haigeks ja on näljas,” kommeteeris Ema. Ta lisas, et ohutuse tagamiseks andis ta Punamütsikesele käsu mitte teelt kõrvale astuda.”

Uudisest inspireeritud juhtkiri lahkaks vanade inimeste hooldusprobleeme ning üks osa kommentaatoreid tõenäoliselt kiruks ema, kes hoolib vanaema heaolust rohkem kui lapse julgeolekust. Teine osa arvaks, et hundi metsa üldise ohutuse tõstmise nimel puuri panemist on liigagi kaua edasi lükatud.

Domineeriv “homne“ sündmus

Kas me saaksime teada, mis juhtus hiljem? Kes teab. Võib juhtuda, et just samal ajal, mil Jahimees tegi oma päästetöid, äratas Prints unest Okasroosikese. Sündmused kuninglikus lossis on aga kindlasti suurema mõju ja uudiseväärtusega kui Punamütsikese naiivsus või Jahimehe operatiivne tegutsemine. Nii võibki Punamütsikese muinasjutt uudisteajakirjandusse „tõlgituna“ muutuda looks emast, kes ühel ilusal suvehommikul saatis oma väikese tütre tõenäolisse ohtu.

Niisamuti konstrueerib ajakirjandus eluvoolu. Naksti lõikab uudis ühe ajalõigu välja, sellele tükile pannakse ümber suur ja jäme „raam“: suured pealkirjad, sama uudis eri kanalites, kommentaarid... Kui iga-päevases uudistetulvas domineerivad teated homsest kontserdist, ülehomsest peaministri visiidist, järgmisel nädalal algavatest olümpiamängudest või tuleval aastal oodatavast energiahinna tõusust, konstrueerib ajakirjandus paljuski kestvat tulevikku. Ning kui uudised rutiinselt viitavad tagasi paljudele minevikusündmustele – üks uudiste˛anri elemente on nn uudis-väärtustatud sündmuste ajalooline taust –, konstrueerivad nad meie mäletamist teatud spetsiifilisel viisil. Nii võib näiteks Punamütsikese sattumise hundi kõhtu siduda nii ema otsusega saata ta metsa kui ka tüdruku varases lapsepõlves kujunenud naiivsusega.

Ajaulatus on eri uudistes väga erinev. Osalt on see seotud teema ja sündmuse keerukusega, osalt uudise mahutavusega. Näiteks ulatuvad terrorismi põhjused kaugele ja keerukasse minevikku, aga terroriakti kajastavad uudised enamasti ühest päevast kaugemale minevikku ei viita. Kriitikaks annab põhjust see, et kumulatsiooni tulemusena hakkab sõnumina domineerima minevikuta ja põhjuse-tagajärje seosteta terror. Paljuski on uudiste ajaulatus seotud nende loojate endi mäletamisega. See on üks põhjusi, miks uudisteloojate hulgas peaks olema eri põlvkondade esindajaid.

Meediaskandaalide puhul, kui teatud teema jaoks eraldatakse erakorraliselt palju ruumi ja tähelepanu, pikeneb enamasti ka kajastuse ajahaare. Aja-lõiked võidakse venitada kaugele inimeste minevikku, puudutades sündmusi, mille asjaosalised on võib-olla juba unustanud. Selline oli näiteks nn Seppiku skandaal.
Meedia poolt konstrueeritud reaalsust mõjutab ka see, et teatud protsesside puhul väärtustatakse rohkem mingit spetsiifilist ajalõiku. Üks selline valdkond on kuritegevus ja õigusemõistmine. Juriidilises diskursuses rangelt normeeritud protsess ei peegeldu enamasti uudistes samas proportsioonis.

TÜ ajakirjanduse osakonnas kaitstud uurimistööde põhjal – Ilona Leib, Inga Lill, Anneli Sihvart – võib öelda, et domineerivalt on ajalehed ja televisioon konstrueerinud kuritegusid ning kahtlustusi/kahtlustatavaid. Ehk siis faasis, mil politsei kedagi kahtlustab, on kajastus kõige intensiivsem. Osalt on see tingitud politsei kui allika positsioonist (autoriteetne, annab pidevalt kõrge uudisväärtusega materjali, seega ajakirjanikule energiat kokku hoidev allikas) ja kohtu-protsessi kui allika tülikusest (keeruline, aeganõudev). Hoolimata põhjustest hakkab nihestus protsessi mõne faasi uudisväärtustamisel mõjutama meie teadmisi ja ehk hoiakuidki.

Varjatud aristokraatia

Teiseks näiteks sellest, kuidas sündmuste uudisväärtustamine määrab teatud faasis meile konstrueeritavat nn reaalsust, võib tuua seaduste muudatusi puudutavad uudised. On lõputute vaidluste teema, kui “valmis” normi peaks avalikkuse jaoks uudisena kommunikeerima. Või millises faasis julgevad muudatuste initsiaatorid astuda kriitilise avalikkuse ette?

Uudiste tarbija aspektist tasub küsida, kas uudised on selleks, et ma jõuaksin reageerida, või selleks, et ma saaksin (kõrgemalt poolt) otsustatu teadmiseks ja täitmiseks võtta? Teisisõnu: kas uudiste abil konstrueeritakse mulle demokraatlikku osalusdemokraatiat (on mu enda valik, kas ma vaevun osalema) või aristokraatiat demokraatia sildi all? Inimestevahelises argipäevasuhtluses, pereringis, on inimesed minu kogemuse kohaselt üsna terased sellist erinevust uudiste ajastuses märkama. Meedia uudistelaviini all elades on erinevuse tajumiseks enamasti vaja spetsiaalset tekstianalüüsi.

Kas võiks kirjeldatud ajaväänamist meediale pahaks panna? Vaevalt. Hundile ei saa pahaks panna lihasööjaks olemist. Küll aga on oluline, et uudiste tarbija oskaks mõista ja arvesse võtta seda, mis ja kuidas mõjutab meedia poolt konstrueeritud reaalsust. Ajalõikumine on vaid üks teguritest, online-ajakirjanduse edenedes ja uudiste üha lühemaks muutudes võib see olla aga üks olulisemaid.


Ilmunud ajalehes "Eesti Päevaleht", 29. märtsil 2006

Jalus Esilehele Tagasi