Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

Suukorvi hirm
Epp Lauk , Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor

Jätkan sealt, kuhu Priit Hõbemägi jäi oma üleeilses mõtteavalduses Eesti inimeste hirmust meedia suure võimu ees. Seda hirmu ei tekita mitte niivõrd tõsiasi, et meedia sellist võimu omab, vaid pigem kindlustunde puudumine selles, et seda võimu ei kuritarvitata.

Eesti inimene ei tunne end kaitstuna meedia ebaõiglase kohtlemise eest. Hammustav ajakirjandus, mille võimukasutuse üle puudub ühiskondlik kontroll (ma ei räägi siin poliitilisest kontrollist!), ei ole ega saagi olla usaldusväärne. Just kindlustunde puudumine sunnib küsima, kuidas tagada see, et meedia ei saaks oma võimu väärkasutada, ja siit lähtuvalt – kui meedial on õigus kõigilt ja kõige kohta aru pärida, siis kellele ja kuidas annavad aru meediaorganisatsioonid? Kes kontrollib neid kontrollijaid?

Kui see küsimus on kõlanud, ilmub välja veel üks hirm. See on meediajuhtide ja ajakirjanike hirm katsete ees reguleerida või avalikult kritiseerida meedia tegevust. Igasugune mõtteavaldus, mis on suunatud võimukasutuse kontrollimisele, “tõlgitakse“ otsekohe kallaletungiks sõnavabadusele. Väga kavalalt pannakse võrdusmärk ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse vahele, kuigi esimene on institutsiooni privileeg, teine üksikisiku õigus.


Regulatsiooni reegel

Mitte iga regulatsioon ei ole tingimata halb. Küsimus on selles, mida, mil viisil ja kelle huvides reguleeritakse. Ka inimesed ei reguleeri oma käitumist kellestki sõltumatult, vaid kohandavad selle ühiskonnas kehtivate seaduste, reeglite ja tavade järgi. Keegi ei vaidlusta näiteks liikluseeskirja vajalikkust kõigi liiklejate kaitsmiseks. Meedia regulatsioon ei tähenda tingimata suukorvistamist. See on pigem selliste tingimuste loomine, mis ei lase meedial oma tegevusega kedagi haavata ja mis tagab meediaorganisatsioonide samasuguse läbipaistvuse, nagu nõutakse riigiasutustelt. Ma ei näe ühtki veenvat põhjust, miks peaks Eestis meedial olema ainsana õigus otsustada, kes ja kuidas kasutab sõnavabadust.

Regulatsiooni puhul on parim reegel: nii palju, kui vaja; nii vähe, kui võimalik.

Ei pea tingimata kehtestama uusi seadusi, vaid tuleb hoolitseda, et olemasolevad seadused toimiksid, et inimesed tunneksid end kaitstuna ja veenduksid, et meedia tegutseb nende huvides.

Meedia eneseregulatsioon (eetikareeglite kehtestamine, nn hea ajakirjandustava järgimise üle valvamine, “vigade parandused“) saab mõjusalt toimida vaid siis, kui seda toetavad õiguslik regulatsioon ja ajakirjanduskultuur, mis rõhutab meedia sotsiaalset vastutust.

Ajakirjanduskultuuri kiht on meil alles õhuke, see nõuab küpsemiseks rohkem aega kui üks-kaks aastakümmet. Olemasolevatest seadustest osa aga paraku “magab“ – neid rikutakse pidevalt, ilma et see midagi tõsist kaasa tooks (nt reklaamiseadus). Kui ajakirjandus kellegi suhtes ebaõiglaselt või koguni destruktiivselt käitub (isegi kui moraalne ja materiaalne kahju on tõestatav), ei järgne sellele üldjuhul tõsiseid tagajärgi. On vaid paar kohtuasja, kus mittevaraline kahju on meediaväljaandelt välja mõistetud. Kui palju on aga neid juhtumeid, kus inimesed kannatada saavad, ent ei kaeba, sest kohtutee on liiga käänuline ja kallis? Siin ei ole vaja mingit ajakirjandusseadust, vaid üksnes lühemat teed moraalse kahjutasu nõudmiseks. Teadmine, et ebaõiglase kohtlemise eest võib väljaanne saada näiteks kopsaka trahvi, küllap distsiplineeriks ajakirjandust.

Kui toimivad muud mehhanismid, mis meedia võimu tasakaalustavad, ei saa ka eneseregulatsioon muutuda võimu õigustamise vahendiks. Ajalehtede liidu algatatud kriisi tulemusena loodi 2002. aastal pressinõukogu, kusjuures mitteajakirjanduslikud organisatsioonid ja ajakirjanike liit jäid avaliku sõna nõukogusse (ASN). Nii pressinõukogu kui ka ASN pakuvad inimestele võimalust esitada kaebusi, kui ajakirjandus on neile ülekohut teinud. Paraku on lehed ja pressinõukogu selgelt demonstreerinud oma võimu, mitte avaldades ASN-i otsuseid ega muid ASN-ilt tulevaid materjale. Ajakirjanikud ei tohi vastata ASN-i päringutele, ka toimetused ei vasta. Kas pole see mitte sõnavabaduse piiramine, kui ASN kui lugejate-vaatajate positsioonil olev kogu ei saa meediaorganisatsioonidelt ega ajakirjanikelt selgitusi ja peatoimetajad otsustavad, kellega ajakirjanikud ei tohi/tohivad suhelda?


Ajakirjaniku kvaliteet

Ajakirjanduse usaldusväärsus ja tase sõltuvad suuresti ajakirjanike ametialasest kvaliteedist – kutseoskustest, üldisest haritusest ja erialateadmistest. Seetõttu on täiesti asjakohane küsida, kuidas seda kvaliteeti tagada ja vältida ebapädevate inimeste pääsu ajakirjanikuks.

Paradoks on selles, et ajakirjandus on nn vaba elukutse, mille praktiseerimiseks ei nõuta kuskil kutsetunnistust nagu kas või elektriku või koka ametisse pürgijalt. Inimeste ootused ajakirjanike suhtes on aga suured. Eeldatakse ju, et ajakirjanik tunneb nii meediat kui ka ühiskonda ja nende omavahelisi seoseid, samuti oma elukutse kirjutatud ja kirjutamata reegleid (nt eetikakoodeksit) ning seda valdkonda, mida ta käsitleb. Tänapäeva ühiskond ja meedia on nii keerukad, et ilma nende teadmisteta ei ole lihtsalt võimalik olla hea ajakirjanik, veelgi enam toimetaja, kes otsustab, mis ilmub.

Ajakirjanikult eeldatakse samuti, et ta teadvustab endale, millist võimu ta oma töö kaudu evib ja et ta kasutab seda võimu vastutustundlikult. Mida suurem võim, seda suurem peab olema vastutus.

Ülikool(id) üksi ei saa vastutada ajakirjanike töö kvaliteedi eest. Tartu ülikoolis on aastatel 1957–2004 ajakirjanduse eriala lõpetanud ligi 600 inimest, neist töötab meedias tänase päeva seisuga 231, mis on napilt viiendik tegevajakirjanikest. Kes on ülejäänud neli viiendikku? Kui nende seas ongi mujal ajakirjandust õppinuid, siis üldpilti muudab see vähe.

Missugused ajakirjanikud meedias töötavad ja kuidas nad töötavad, selle üle otsustavad tööandjad – eeskätt meediaorganisatsioonide juhid. Nemad valivad endale töötajaid ja hindavad nende kvalifikatsiooni. Sellega võtavad nad ka vastutuse oma töötajate pädevuse ja selle tõstmise eest. Kui me pole rahul ajakirjanike pädevusega, tuleb küsida, mida on tööandjad ja ajakirjanikud ise teinud selle parandamiseks. Maades, kus ajakirjanike organisatsioonid on tugevad ja kus enamik ajakirjanikke kuulub ametiliitudesse, on juba liikmeksolek teatud „kvaliteedimärk“ nii tööandjate kui lugejate-vaatajate jaoks. Eesti Ajakirjanike Liidule tuleb ainult jõudu soovida, et see organisatsioon ennast samal viisil suudaks kehtestada.


Kriitiline enesepeegeldus

Ajakirjanduse usaldusväärsuse üks tingimusi on avatus ja läbipaistvus. Kuid nagu Priit Hõbemägi tunnistab, on toimetused “ikka veel salapärased ja kinnised asutused, mis on avatud vaid üksikutele valitutele“ ja inimesed ei tea, kuidas sünnivad otsused selle kohta, mida nad lehtedest loevad ja telerist-raadiost jälgivad. Seda pimedust aitaks paljuski hajutada aus ja avatud arutelu meedia plusside ja miinuste üle – meediakriitika. See oleks nagu omaenese ukse-esise igapäevane pühkimine. Toon siin veel kord näiteks kõrge ajakirjanduskultuuriga Norra. Norra ajakirjanduse eetikakoodeks ütleb: “Ajakirjandusel on õigus informeerida sellest, mis ühiskonnas toimub, ning teha kriitilisi paljastusi. Ajakirjanduse kohustus on heita kriitilist valgust sellele, kuidas meedia ise täidab oma rolli ühiskonnas.“

Meediakriitilist diskussiooni saavad edendada ajakirjanikud, peatoimetajad, meediamänedĻerid, omanikud. Seda saab toetada akadeemiline meedia-kriitika, mis lähtub teaduslikest uurimustest ja meediateooriatest. Spontaanne meediakriitika tuleb lugejatelt-vaatajatelt-kuulajatelt. Tundub, et kõik vajalikud komponendid pädevaks ja ausaks meediakriitiliseks diskussiooniks on meil olemas.

Tahaks väga uskuda, et viimastel päevadel ajakirjanduses ilmunud meediateemalised mõtte-avaldused on alles tõsisema ja sügavuti mineva debati algus ja mitte lihtsalt hapukurgihooaja pinnavirvendus.

Ilmunud ajalehes "Eesti Päevaleht", 30. juunil 2005

Jalus Esilehele Tagasi