Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

“Mõõdikute skandaali” kajastamisest eesti päevalehtedes
Liis Auväärt, Eva Kübar , Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tudengid

Justiitsminister Ken-Marti Vaheri välja pakutud n.ö kuriteomõõdikutest kujunes siinkirjutajate hinnangul 2004. aasta märtsikuu üks suuremaid meediasündmusi. Korraga sai rahvas jälgida valitsuse kindluse järkjärgulist murenemist, mis lõpuks viis peaministri tagasiastumiseni.

“Avauudise” analüüs

Eesti meedias sai teema alguse 11. märtsil, kui Postimehes ilmus uudislugu „Ministri korruptantide jahtimise plaan jahmatas poliitikuid“. Nimetatud uudist analüüsides võib öelda, et teemat pole objektiivselt kajastatud. Kõigepealt esineb ebatäpsus uudise juhtlõigus. Pealkirjas öeldakse, et justiitsministri plaan jahmatas poliitikuid (mis on arvestades kolme poliitiku tsitaati artiklis ka põhjendatud), kuid juhtlõigus esineb väga kindel väide: „/.../lõi eile kõikuma justiitsminister Ken-Marti Vaheri ametitooli.” Selgub, et see väide põhineb reformierakondlase Peep Aru arvamusel ning keegi peale tema ei ole rääkinud ei Vaheri ministritooli kõikumisest ega ka mitte Vaherile umbusalduse avaldamisest.

Mainitud Postimehe uudises on kasutatud vaid kolme poliitiku (Aru, Padar, Männik) tsitaate. Arvestades poliitikute positsiooni (üks opositsioonis ja kaks koalitsioonis), pole info hulk piisav ning uudis on kallutatud, sest oleks tahtnud lugeda rohkem opositsiooni seisukoha kohta. See seab meie arvates kahtluse alla väljaande erapooletuse vaadeldava loo puhul. Huvitava asjaoluna puudub justiitsminister Ken-Marti Vaheri arvamus uudises täiesti. Võis juhtuda, et ministrilt ei õnnestunud kommentaari saada, kuid siis oleks tulnud seda loos märkida. Erapooletuse kriteeriumi rikkumisele viitab ka see, et välja ei ole toodud ühegi Res Publica esindaja seisukohta, see partei aga jääb vaadeldava teema puhul opositsiooni rolli.

Meediauurija Denis McQuail märgib objektiivsuse teooria taustal, et mingis mõttes eeldatakse meedia puhul valitseva riigikorra toetamist. Ken-Marti Vaheri näitel võib öelda, et see väide Eesti ajakirjanduse puhul paika ei pidanud. Eriti ilmekalt tuleb see välja 11. märtsi Postimehe juhtkirjas, kus Vaheri käitumist võrreldakse Stalini omaga. Samuti esineb lause, mis selgelt väljendab Postimehe seisukohta antud küsimuses ja sisuliselt teeb ettepaneku ministri vallandamiseks: „Kui Ken-Marti Vaher jätkab tööd justiitsministrina, siis ei saa me iial olla päris kindlad, et järgmiseks ei koosta ta näiteks poliitikute või ajakirjanike vahistamise plaani ega saada seda riigiprokurörile «kvootide» jaotamiseks”. Väga julge väide, mis kujukalt illustreerib seda, et Eestis eksisteerib pressivabadus ning on täidetud ka McQuali poolt välja toodud kommunikatsioonivabaduse kaks nõuet – tsensuuri puudumine ning uudiste ja arvamuste aktiivne ja kriitiline esitamine toimetuse poolt.

Kasutatud keelelised võtted
12. märtsil kajastavad mõõdikute skandaali nii Postimees („Represseeritute ühendus asus kaitsma justiitsminister Vaherit“) kui ka Eesti Päevaleht („Represseeritud kaitsevad Vaherit“), tuues sisse represseeritute teema ning tekitades erinevaid tähendusi ja konstrueerides reaalsust pisut erinevalt.

Lähtudes strukturalistlikust tekstianalüüsist, tulenevad tekstide tähendused keelekasutusest. Siinkohal tundub, et Postimees tsiteerib küll represseeritute ühingu esindajaid, kuid annab neid tsitaate laiendades ikkagi kogu uudisele endapoolse hinnangu. Näiteks on uudises kasutatud täiendeid nagu: „leiab represseeritute ühendus”, “ühenduse hinnangul on”, “represseeritud ühiskonnaliikmed on veendunud, et...”. Siin loob Postimees semiootikas tuntud vastanduse „meie-nemad“, kus meie – Postimees (toimetus?), arvame üht (oleme Res Publica ja Ken-Marti Vaheri vastu) ja nemad, represseeritud, on vastupidisel seisukohal. Väljendid nagu „nende hinnangul“, „nemad on veendunud“ loovad eesti keeles konnotatsiooni, kus üks osapool distantseerib ennast teisest.

Erinevalt Postimehest aga rõhub Eesti Päevaleht sama teemat käsitledes hoopis mitte tervele represseeritute ühendusele, vaid nende esimehe Endel Palmiste isikule, kasutades laiendeid nagu: „tema väitel“, „tema kinnitusel“, „Palmiste avaldas lootust, et“. Nende väljendite konnotatsioon on täpselt vastupidine Postimehe uudisele – Eesti Päevaleht tegeleb siinkohal sellega, mida McQuail nimetab „vähemuste toetamiseks“. Sellest uudisest kumab, et väljaanne mitte ainult ei edasta represseeritute seisukohta, vaid ka rõhutab selle olulisust ja tahab, et alternatiivne seisukoht jõuaks lugejateni. Loomulikult ei saa siinkohal taas mainimata jätta, et kui vähemuste kaitsmise põhimõttega üle pingutada, muutub küsitavaks erapooletuse kriteerium.

SL Õhtuleht ilmutab skandaali kohta 12. märtsil juhtkirja „Putš“. Seda iseloomustavad mitmed ilma igasuguse faktilise aluse või viiteta väited, mis kompromiteeriva pealkirjaga „Putš“ välja tuuakse. Nimetame siinkohal neist peamised:

1) „Kui seni veel justiitsminister Ken-Marti Vaherit võiks kahtlustada/.../” Seisukohavõtus peitub selge arvamus, et vabariigi valitsus on sama hästi kui kukutatud.
2)“Ennekuulmatu plaanimajandus ametnike karistamisel lähtub eeldusest, et kõik ametnikud on milleski süüdi.” Kõigi ametnike süüd ei ole ei Vaher ega ka mitte keegi teine välja toonud. Tegu on manipulatsiooniga.
3) „Ja kinnipanek ähvardab ka kõiki ausaid ametnikke, kui püüdlik plaanitäitmine ohtu peaks sattuma.“ Ka see on täiesti alusetu väide.
4)“Kuid Vaheri tagandamisest seekord ei pääse” Siin väljendub selgelt valitseva võimu vastane seisukoht.

Lähtudes McQuaili ja van Cuilenburgi avaliku teenuse paradigmast, võib antud juhtkirja puhul öelda, et SL Õhtulehe meediapoliitika ei teeni demokraatia saavutamise eesmärke, sest kõiki McQuali poolt välja toodud selle protsessi vahe-eesmärke – sõltumatus poliitilistest jõududest, vastutus ühiskonna ees ja mitmekülgsus – on juhtkirjas eiratud.

Nelja arvamusloo kommentaariks

Mõõdikute idee tekitas nii mõneski inimeses vajadust oma emotsioone ka laiema avalikkusega jagada, mistõttu ilmus ajakirjanduses sel teemal väga erinevalt laetud arvamuslugusid. Järgnev analüüs keskendub neist neljale:

1. Tristan Ploom – Vaheri hea idee, aga halb sõnastus. Eesti Päevaleht, 14.03.2005
2. Robert Lepikson – Stalin – Vaheri vaimne isa? SL Õhtuleht, 14.03.2005
3. Ivar Tallo – Heade kavatsuste tragöödia. Postimees, 16.03.2005
4.Jürgen Ligi - Minister Vaheri areng. Postimees, 21.03.2005

Lugude valikul on taotletud seisukohtade lahknevusi ja pärinemist erinevatest allikatest. Mõõdikute-ideega seonduvaid arvamusartikleid lugedes selgub, et seisukohad varieeruvad ette-ennustatavalt seinast seina. Ei saa ühte patta panna Tristan Ploomi, kes ütleb: “Poleks uskunud, et mõõdetavate eesmärkide püstitamist võiks keegi pidada uudseks, ainulaadseks ja ebademokraatlikuks” ja Robert Lepiksoni, kes kõneleb uusstalinismi koidiku saabumisest. Kommunikatsioonivabaduse seisukohast oluline detail seisneb asjaolus, et kõik need seisukohad nägid ühe või teise meediaväljaande vahendusel päevavalgust. Teema olulisus (võimalik valitsuskriis!) viis omakorda sotsiaalse nõudmiseni. Mitte iga teema, mis ajalehes trükitakse, ei tekita avalikku kõneainet. Küll aga tegi seda Vaheri mõõdikute skandaal.

Nimetatud arvamuslood annavad põhjust teha mõned märkused. Esiteks: lugupidamine lugeja vastu võiks olla säilinud igas leheveergudel sõna ihkavas inimeses. See peaks algama kasvõi poliitilisel teemal kirjutavate välisautorite erakondliku tausta lisamisega nende nime juurde, kui leht ilmub. Võtame näiteks Robert Lepiksoni, kes kuulus loo kirjutamise hetkel riigikogu sotsiaalliberaalide saadikurühma. SL Õhtulehes ilmunud loo juurde oli märgitud aga “riigikogulane, ekssiseminister”. Tausta teadmine annab võimaluse tõlgendada näiteks lauset: “Parts ja Vaher, olge kenad ja ärge Eestit rohkem häbistage – pange hõlmad vöö vahele ja tõmmake uttu!” kui opositsionääri vimma.

Jürgen Ligi puhul oli Postimees samas ära märkinud, et Ligi kuulub Reformierakonda. Ka tema lugu oli tulvil demagoogilisi võtteid (põhiliiniks Ken-Marti kui viisakas poiss palliplatsilt, kelle võim on ära rikkunud), ent kohene eelteadmine tema taustast andis lugejale võimaluse artikli argumentatsiooni teatud ettevaatusega jälgida.

Teiseks: fakt on see, et SL Õhtuleht müüb hetkel Eesti lehtedest kõige paremini. Kas siis sellest asjaolust või mingitest laiaulatuslikumatest protsessidest (nagu meedia kommertsialiseerumine üldisemas tähenduses) teadlik olemine mõjutab meie hüpoteesi kohaselt ka arvamusartiklite kirjutajaid. Emotsionaalne lugu müüb. Irooniline ja osavalt kirjutatud lugu müüb. Nii jäävad faktid suisa tahaplaanile. Näiteks meenutab Ligi artikkel pigem muinasjuttu pahale teele läinud toredast printsist, kui avalikku diskussiooni õhutavat kirjatükki. Kuidas teisiti hinnata juhuslikku lõiku tekstist, mis ütleb: „Sel hetkel näis mulle, et korüfee murdus, just siis sai tal poliitikast villand ja ta otsustas taanduda primitiivsemate, aga kiiremini paljunevate tulnukate ees. Poisist sai ent pühamees ja minister. Pole teada, kuis elu oleks kulgenud, kui sekkunud poleks juhus liikluspolitsei näol.”

Ka Ivar Tallo, kelle isik defineeritakse kui “korruptsioonivastase asjatundjate komisjoni esimees 2002-2003”, alustab muinasjutuliselt, öeldes: “Lapsepõlves kuuleb enamik meist lugu karust, kes tänutäheks mehe und valvates kärbest peletada püüdis, aga kogemata kiviga nii kärbse kui mehe enda lömastas.”

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Eestis kehtib ajakirjandusvabadus, saavad poliitiline opositsioon ja ka vähemusgrupid meedias vähe sõna. Palju kasutatakse ka poliitilist retoorikat, säravate väljendite, lauselisandite ja -täienditega konstrueeritakse tihti reaalsust nii, nagu ise tahetakse.

Mis puutub avaliku teenuse ja kommertshuvi keerulist vahekorda, siis võib öelda, et töös analüüsitud ajalehtedest ei vastanud mitte ükski McQuali mõistes aruandekohustuslikkuse nõudele.

Ning kui Kallast teatakse ikka 10-miljoni-skandaali-mehena ja Hansonit portfellikaotajana, siis Vaheri liiklushuligaani sildile lisandus nüüd mõõdikute-skandaali plekk. Oma osa sellest on kindlasti asjaolus, et poliitilise jageluse (ning ilmselt ka eespool kirjeldatud poriloopivate ning argumentidelt tühjade arvamuslugude) tõttu jäi tõsiseltvõetavat informatsiooni Vaheri plaani kohta väheseks.

* * *
Käesolev töö on koostatud ülikooli meedikriitika kursuse raames kevadel 2005.

Jalus Esilehele Tagasi