Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

ASN lahendid

Nr. 662
Registr. kuupäev 24.8.17
Kaebuse osapooled Võru linnavolikogu revisjonikomisjoni esimees A. Paap Lõunalehe kirjutise "Võru Vesi haiseb" (T. Piirmann, 22.6.17) kohta.
Sisu väärväited; vastulause eest raha küsimine
ASN lahend 14.9.17 Lahend: tauniv

LAHEND

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Võru linnavolikogu revisjonikomisjoni esimehe Anti Paapi kaebust Lõunalehe kirjutise “Võru Vesi haiseb” (Tarmo Piirmann, 22.6.17) kohta.

Kaebuse kohaselt on kirjutises avaldatud ebaõiget informatsiooni kaebuse esitaja tegevuse kohta. Selle kohta on kaebusele lisatud mitu dokumenti. Kirjutis on avaldatud kui “tasutud teave”. Kui kaebuse esitaja soovis avaldada vastulauset, küsis Lõunaleht selle eest tasu, mille tõendamiseks on esitatud toimetusega peetud kirjavahetus. Kaebuse esitaja leiab, et “tasutud teabe” vorm ei vabasta kohustusest järgida artiklina avaldatava puhul ajakirjanduse eetikakoodeksit.

Artikli autor Tarmo Piirmann selgitas ASNile, et kaebus on põhjendamatu, esitades muu hulgas 12 oma artikli sisu põhistavat allikat.

Lõunalehe peatoimetaja Urmas Paidre märkis ASNile saadetud vastamise ajapikenduse taotluses, et vastulausena taotles kaebuse esitaja ebaproportsionaalselt pika poliitväitleva teksti avaldamist, mis ei keskendunud väidetava valefakti ümberlükkamisele. Hilisemas selgituses lisas peatoimetaja, et vastulauset taotlesid nii Anti Paap kui ka linnapea Anti Allas. Avaldatud tasutud teabe teksti analüüsides leidis toimetus, et see ei sisaldanud valefakte, küll aga mõnda hinnangut, mida võib tõlgendada hinnatavate suhtes ülekohtusena, ning pakkus mõlemale vastulauseks kuni 800 tähemärki. Kumbki taotles pikema teksti avaldamist, seejuures mitte niivõrd neid haavanud hinnangute suhtes, vaid Tarmo Piirmanni ja IRLi kohta.

Lõunaleht pakub enda kinnitusel kõigile poliitikuile võrdset võimalust poliitilise sõnumi edastamiseks. Poliitikute valimiseelse teksti suhtes, mis on selgelt eristatud märkega “tasutud teave” ehk sisuliselt reklaam, kehtivad peatoimetaja sõnul teised nõuded kui toimetuse ajakirjandusliku materjali suhtes.

Avaliku Sõna Nõukogu taunib juhtunut ja asus seisukohale, et poliitilise debati viimine kommertsalustele ja esitamine sisuturunduse kujul ohustab ajakirjanduse püsimist autonoomse institutsioonina, millel on muu hulgas ühiskonna valvekoera funktsioon.

Eetikakoodeks ütleb, et ajakirjanduse üks peamine kohustus on kriitiliselt jälgida poliitilise (ja majandusliku) võimu teostamist (p 1.2). Selle kohustuse täitmine ei ole võimalik kommertsalustel, nii et iga poliitiline jõud saab sõna ulatuses, mille eest ta suudab maksta. Ajakirjandus peab ühtviisi kriitiliselt jälgima nii võimuerakondade kui ka opositsiooni tegevust.

Kirjutises käsitletav aines on kahtlemata avaliku huvi objektiks, mida ajakirjandus peaks kajastama ajakirjandusliku konventsiooni kohaselt – igakülgselt (p 1.2), kuulates ära kõik erinevad seisukohad (p 4.2). Tõsiste süüdistuste esitamise korral tuleb pakkuda kritiseeritavale kohese kommentaari võimalust (p 5.1). Toimetusel tuleb kriitilise materjali korral kontrollida informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust, isegi siis, kui materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja (p 3.5). Kui eelnev ei ole osutunud piisavaks, siis jääb kritiseeritaval veel võimalus esitada vastulause (p 5.2) või ebaõige informatsiooni korral taotleda toimetuselt paranduse avaldamist (p 5.3), mis võib tähendada ka antud hinnangute kontekstilist täpsustamist. Kõik need hea tava kaitse mehhanismid jäävad rakendamata, kui poliitiline debatt toimub kommertsalustel, reklaamina. Mitteajakirjanduslike kommunikatsiooni vormide puhul ei ole välja kujundatud samalaadseid hea tava põhimõtteid nagu ajakirjanduse puhul. Veelgi enam – reklaamile ei saagi ajakirjanduse eetikaprintsiipe rakendada.

Seega järgib ajakirjandusorganisatsioon poliitilise debati kommertsialiseerimisel oma majanduslikke huve, jättes tagaplaanile õigustatud avaliku huvi teenimise funktsiooni. Kuigi materjal seda eeldab, on ajakirjanduslik töö jäetud tegemata. Küsimus seejuures on: kas ajalehe majanduslik huvi õigustab raha eest ühepoolsete teravate süüdistuste esitamist, jättes debati vastaspoole ära kuulamata?

Mis tahes liiki kommunikatsiooni puhul peavad jääma püsima üldised alusväärtused – tõesus, õiglus ja väärikus. Neid tuleb järgida igal juhul. Rakendub sisuliselt sama põhimõte nagu Euroopa inimõiguste kohtu kaasuses Delfi vs. Eesti: avaldaja ei saa ennast distantseerida avaldatava sisust. Tegemist on ajalehes ilmunud avaliku tekstiga, mis ei ole ajakirjanduslikust sisust kuigivõrd eristuv, mille puhul artikli ülaossa lisatud märge “tasutud teave” on väike ja selle sisuline tähendus ei ole avalikkuse jaoks üheselt selge.

Kui toimetuse väitel ei ole tegemist ajakirjandusega ning see on reklaam, siis peaks kehtima reklaamiregulatsioon, mille kohaselt on isiku ja temaga seotu halvustamine keelatud. See tähendab, et igaüks võib poliitilises sisuturunduses kiita iseennast, aga mitte kritiseerida teisi. Märke “tasutud teave” puhul lasub vastutus avaldatava eest ühtmoodi nii tellijal, teostajal kui ka avalikustajal.

Õigus vastulausele ei ole mitte üksnes ajakirjanduseetiline printsiip, vaid tuleneb ka võlaõigusest. Vastulause avaldatakse avaldaja kulul, millest lähtuvalt ei saa vastulause eest raha küsida. Võlaõigusseaduses sätestatu suhtes, s.h vastulause mõistliku mahu osas, langetab otsuse kohus – ASNil puudub siin pädevus.

Ajakirjanduse hea tava seisukohast on toimetuse ettepanek võrdsustada vastulause maht algses materjalis leidunud kriitiliste hinnangute mahuga (ajakirjanduse eetikakoodeksi p 5.2.) igati asjakohane. On kahetsusväärne, et toimetus vastulause taotlejatega selles küsimuses kokkuleppele ei jõudnud.

Nagu märkis ASN kaasuses 652, tuleks avalikus poliitilises kommunikatsioonis kehtivad printsiibid (eriti kohalikul tasandil) kokku leppida, ning nõustub samas kaasuses ASNile selgituse andnud Võrumaa Teataja peatoimetaja Kalev Annomi tõdemusega, et eri poliitleerid ei suuda volikogus ühe laua taga asju selgeks rääkida. See on kahetsusväärne. Samade osapoolte vaidlusi on ASN arutanud juba kolmel korral – kaasustes 638, 652 ja 662. Avaliku Sõna Nõukogu väitluse argumente sisuldasa ei hinda, sest see ei ole meie pädevuses.

Prof. Epp Lauk,
esimees

JalusEsileheleTagasi