Päis
MIS ON ASN? | ASN LIIKMED | STATISTIKA | PARASJAGU MENETLUSES | ASN LAHENDID | EETIKAKOODEKS | KUIDAS ESITADA KAEBUST? | FOORUM | MEEDIAKRIITIKA | IN ENGLISH | PO-RUSSKI Trüki

ASN lahendid

Nr. 526
Registr. kuupäev 31.10.11
Kaebuse osapooled Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit (tegevdirektor Urve Eriksoni isikus) Kanal 2 saate "Kodutunne" (6.10.11) kohta
Sisu ebakohased süüdistused, laste huvide riive, laste loata filmimine, heategevusformaadi kuritarvitamine
ASN lahend 15.12.11 Seisukoht

SEISUKOHT

Avaliku Sõna Nõukogu arutas Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu (tegevdirektor Urve Eriksoni isikus) pöördumist, mis on ajendatud Kanal 2 saatest “Kodutunne” (6.10.11).

Pöördumise kohaselt esitavad nii see kui ka teised sama sarja saated tasakaalustamata süüdistusi sotsiaaltöötajate suhtes, kes isikuandmete kaitsest lähtuvalt ei saa olukordi detailselt selgitada ega enda tegevust põhjendada. Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu hinnangul on saade “Kodutunne” tänuväärt ettevõtmine, kuid selle käigus seatakse ohtu perede privaatsus ning laste heaolu ja tervis. Pöördumises kirjutatakse: “Oleme seisukohal, et heategu on õilis ettevõtmine, mille eesmärgiks ei tohiks olla au ja kuulsus ning eeldame, et selline väärtusnorm on tavaks ka ajakirjanduses.”

Kanal 2 ega tootjafirma (OÜ Õuetuba) ASNile oma seisukohta ei avaldanud. Õhtulehe artiklis ““Kodutunnet” näeb edasi: saade vastab Kanal 2 põhimõtteile” (4.10.11) selgitab Kanal 2 peadirektor Urmas Oru, et saate suhtes tekkinud vastuolud on põhjustatud peamiselt kommunikatsioonihäiretest. Tema kinnitusel ei ole teada ühtegi sellist juhtumit, kus saaks väita, et “Kodutunne” oleks tahtnud kellelegi otseselt halba teha. Kanal 2 ei ole saadetes leidnud midagi niisugust, mis käiks otseselt kanali põhimõtete vastu. Peadirektori hinnangul oleks juba ette valmis tehtud saadete ärajätmine ka pigem pahameele objektiks, mistõttu näidatakse ära kõik sarja saated. Et see artikkel ei kajasta otseselt käsitletavas pöördumises tõstatatud probleeme, siis pole ASNile Kanal 2 konkreetsed seisukohad nende suhtes teada.

Avaliku Sõna Nõukogu rõhutab, et puudust kannatavate inimeste elu kajastamine vajab taktitunnet. Nende suhtes haletsuse ja pisarate taotluslik esilekutsumine ei ole eetiline ning pigem kuritarvitab puudust kannatavate inimeste olukorda. Laste elust rääkimisel tuleb eeskätt lähtuda laste huvidest. Muu hulgas on vaja arvestada, et nende ja ka vanemate eluraskuste detailidest avalik kõnelemine võib pikas perspektiivis osutuda laste huvisid kahjustavaks, sest saates avaldatud informatsioon jääb avalikus inforuumis kättesaadavaks ning see mõjutab oluliselt laste hilisemat informatsioonilise enesemääramise rakendamist. See tähendab, et nad praktiliselt ei saa hiljem enam ise otsustada, kas ja missugust eraelulist informatsiooni soovivad nad enda kohta avalikustada.

Meediaga suhtlemisel kogenematute inimeste kaasamisel äritehingule, milles eraelu detailide avalikustamise eest tasutakse viimistlustöödega, tuleks meediaorganisatsioonil hoolega kaalutleda selle tegevuse võimalikke tagajärgi ning neid selgitada ka saates osalejatele. Igasugused kahtlused saate tegijate poolse annetustega sahkerdamise suhtes pigem kahandavad saate heategevuslike püüdluste usutavust.

Sotsiaaltöötajate suhtes tuleb arvestada, et nad ei saa paljusid asju ameti tõttu kommenteerida. Sellelaadseid juhtumeid (näiteks arstide suhtes) on ASN korduvalt varem tauninud. Süüdistatava asetamine olukorda, kus ta ei saa ametieetika ja kehtiva seaduse tõttu asjaolusid selgitada ega valeväiteid faktidega kummutada, ei ole kooskõlas hea ajakirjandustavaga. Sotsiaaltöötajate ametipõhine üldistav süüdistamine-halvustamine on sotsiaalselt vastutustundetu ega ole kooskõlas hea tavaga. See õhutab n.ö grupiviha ühe konkreetse ameti esindajate suhtes, mis ei teeni mingil moel avalikke huve. Sotsiaaltöötajate tegevusest ja selle kooskõlast avalike huvidega saab ja peab rääkima. Kuid toimetus peaks kas vältima niisuguste süüdistuste avalikku esitamist, mida ei ole võimalik ametieetika tõttu selgitada, või leidma süüdistatava jaoks võimaluse tema seisukoha proportsionaalseks esitamiseks ilma kellegi isikuandmeid avalikustamata. Võimalik on rääkida probleemidest üldisemas kontekstis, hoidudes mõne konkreetse juhtumi “lahendamisest” vaidluse osapoolte ütluste põhjal.

Ehkki tõsielusaade (reality-show) pole küll tüüpiliselt ajakirjandus, sisaldades hübriidse formaadina muid ˛anritunnuseid (nt lavastuslikkus), on sel auditooriumi jaoks siiski selged ajakirjanduslikud jooned – see kajastab reaalseid inimesi, kes annavad reaalsetes oludes reaalseid kommentaare. Seetõttu peaks ka niisuguste saadete tegijad arvestama hea ajakirjandustava põhimõtetega.

Muu hulgas hõlmab see ka ajakirjanduseetika koodeksi p. 4.7: vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata.

Selgusetuks jääb, kes kanali ja tootjafirma koostöös vastutab hea tava nõuete järgimise eest. Kuigi seaduse järgi on pandud vastutus meediateenuste osutaja õlule, siis tegelikkuses näikse avaliku kommunikatsiooni kohaselt olevat see jäetud pigem sõltumatu tootja asjaks. Tänuväärselt on vaatlejana diskussiooni tõstatanud päevalehed (Õhtuleht, Eesti Päevaleht), kuid telekanali otsus tootjafirma tegevusse mitte sekkuda lähtub pigem äriloogikast ja soovist vältida võimalikku majanduslikku kahju. On kahetsusväärne, et eetilised väärtused (s.h tahtmatult tekitatav mainekahju) ei näi selle juures erilist mõju omavat– kui taas tugineda avalikkuse jaoks kommunikeeritule.

Prof. Epp Lauk,
esimees

JalusEsileheleTagasi