SEISUKOHT

Avaliku Sõna Nõukogu arutas televisioonides edastatavate filmide tõlget puudutavat temaatikat, tulenevalt Harry Tederi mitmele eri institutsioonile saadetud kirjast. ASNile saatis kirja arutamiseks edasi Keskkriminaalpolitsei.

Harry Teder viitab filmidele “Veidrad ajad” (TV 3, 28.12.05, tõlkija Tuuli Seinberg), “Löögiulatus” (Kanal 2, 30.12.05, tõlkija Janno Buschmann), “Arved klaariks” (Kanal 2, 29.01.06), “Süütu mees”(TV 3, 01.02.06) ja “Sügavuses” (Kanal 2, 21.02.06, tõlkija Janno Buschmann). Harry Teder peab tõlgete juures taunimisväärseks roppu keelt, millega teksti edasi antakse. Samuti edastati tema hinnangul filme sobimatult varasel ajal (algusaeg peamiselt 21–21.30 vahel). Harry Teder märgib, et ta tõstatas sobimatu tõlke teema juba aasta varem, kuid senini ei ole midagi muutunud.

Avaliku Sõna Nõukogu saatis saabunud kirja arvamuse avaldamiseks nii telekanalitele kui ka tõlkijatele ning sai väga põhjaliku vastuse Janno Buschmannilt. Vastuses märgib ta, et tõlketeoreetiliselt tõlge vaid vahendab seda, mida tegelased ütlevad. Kui originaaltekst on ropp, siis leebem tõlge seda olemuslikult ei kõrvalda. Leebem tõlge võib ka segada filmi konteksti täpset mõistmist. Üldse annab subtiiter-tõlge täpselt edasi vaid viiendiku filmis kõlavatest roppustest. Probleemi lahenduseks pakub tõlkija välja mõned lahendused. (1) Vaatajad (s.h. lapsevanemad kontrollivad näiteks internetist (www.kids-in-mind.com või www.screenit.com) filmi vägivalla ja roppuste osas. (2) Telekanalid näitavad filmide tsenseeritud (s.h. Ameerika siseturu jaoks tehtud) variante. (3) Saatele (filmile) eelneb hoiatus vägivalla ja roppuste taseme kohta.

Vastuseks Avaliku Sõna Nõukogu päringule kirjutas Kultuuriministeeriumi meedia- ja autoriõiguse osakonna juhataja Peeter Sookruus, et ministeerium on Harry Tederi tõstatatud teemaga tegelenud ka varem. Kultuuriministeerium on saatnud seoses mõne kõlblusevastase ilminguga telekanalite programmis vastavale teleorganisatsioonile hoiatusi ja märgukirju. Mõnikord kasutatakse sündsusetuid sõnu ka tugeva kunstilise tasemega filmides, sageli on väga keeruline üheselt hinnata mitmetahulise linateose võimalikku mõju alaealistele ning kohatise sündsusetu sõnakasutuse pärast ei saa pidada kunstiliselt tugevat teost kõlblusevastaseks. Lõpetuseks rõhutab Peeter Sookruus, et loomulikult on labane ja sündsusetu keelepruuk halb ja lastele sobimatu ning seda nõuet peab arvestama ka telekanalite programmi koostamisel.

Avaliku Sõna Nõukogu märgib, et käsitletav teema jääb mõnevõrra väljapoole ASNi otsest tegevusfookust, milleks on hea ajakirjandustava reeglite täitmise jälgimine avalikus kommunikatsioonis. Samas otsustas ASN siiski oma seisukohta väljendada, sest ka filmitõlgete puhul on tegu avaliku sõnaga, mida edastatakse massimeedias. ASN tugineb oma seisukoha kujundamisel asjaosaliste kirjades välja toodud argumentidele, sest puudus võimalus vaadata kõnealuseid filme ega olnud esitatud ka loendit konkreetsetest roppustest, mida sobimatuks pidada.

Avaliku Sõna Nõukogu nõustub Kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja seisukohaga, et ainuüksi kohatise madalkeelsuse tõttu ei muutu kogu filmiteos kõlblusevastaseks. Sageli on filmi sõnumi edastamiseks mõne tegelaskuju ropp keelekasutus kunstiliselt põhjendatud. ASN nõustub ka tõlkija Janno Buschmanniga, et filmi tõlge vahendab eeskätt originaali ning teksti leebem tõlge võib osutuda moonutuseks. Tõenäoliselt mõjuvad kirjalikult esitatavates tõlketiitrites madalkeelsed sõnad häirivamalt kui suulises näitlejatekstis, mida saadavad muud kommunikatiivsed elemendid. Kirjutatud tiitrites teksti mõju pehmendavaid osiseid ei ole.

Siiski jagab ASN ka Harry Tederi muret televisiooni kui tänapäeva “lapsehoidja” kaudu vahendatavatest väärtustest ja väärtushinnangutest. Ilma vastava lapsevanemate- või juhendajatepoolse selgitusteta võib televisioonist kogetud roppus pigem kujuneda käitumuslikuks eeskujuks, olenemata, mis kell vastav saade (film) eetris on.

Soovitusena kõnealuse probleemi lahendamiseks esitab ASN tõlkija Janno Buschmanni toodud kolmanda soovituse – mille kohaselt võiksid telekanalid enne filmi, ja miks mitte ka iga reklaamipausi järel auditooriumile esitada vastavasisulise hoiatuse filmis sisalduvate roppuste ja vägivallaaktide kohta. Seda praktikat on mõni aeg tagasi ka Eesti telekanalites kasutatud, kuid praegusel ajal seda enam millegipärast ei tehta.

Roppuste väljatsenseerimist ASN ei toeta. Selline praktika kuulub pigem meie ajaloo ühte varasemasse ajastusse, millest Eesti ühiskond on kõigis muudes valdkondades püüdnud kaugeneda. Keeldude ja käskude asemel on ASNi hinnangul otstarbekam kasutada suunavaid ja harivaid tegevusi.

Prof. Epp Lauk,
esimees